Postitatud: 30. oktoober 2013, 14:57
Postitas Deegukari
Elukaaslane on õnneks samasugune loomahull kui ma ise. Temaga koos meie praegused lemmikloomad meile tegelikult elama tulidki. Ise oleksin oma teise suurima hobi tõttu, mis nõuab sageli pikemat kodust äraolekut, nende võtmist veel edasi lükanud. Vahva on kuulata, kuidas ja millisel hääletoonil ta lemmikutega räägib ja isekeskis naerame, et nemad moodustavad üle poole meie ühistest jututeemadest. Igapäevane söötmine jms on enamasti minu teha, aga seda ka sellepärast, et mina olen enamiku ajast kodus. Lemmikloomavidinaid käime koos ostmas ja hiljutine "suurprojekt" oli deegupuuri laiendamine.

Vanem tütar (8-aastane) on osutunud väga kohusetundlikuks loomakeste eest hoolitsejaks. Sageli saan isegi sarjata, et miks ma kassile süüa panen, tema kass ja tema hoolitseb ise. Samuti tundub, et deegud on ta paremini omaks võtnud kui minu. Deegude jooksutamine näeb meil välja nii, et tema külitab raamatuga oma toas põrandal ja deegud sagivad tema ümber või peal :)

Noorem tütar (6-aastane) on hetkel veel natuke rahmeldis ja tema tahab peamiselt loomi paitada. Kuna tema on kõige vähem kodus, siis ei ole loomad aga temaga nii harjunud ja jooksevad tavaliselt eest ära. Süüa annab ka, kui juhendada.

Ema, kes meid sageli külastab, paraku eriline loomaarmastaja ei ole, aga tundub, et nüüdseks on ta meie loomaaiaga leppinud. Deegude kohta poetas eile isegi, et lähedalt vaadates ei olegi nad nii koledad :)