Postitatud: 20. august 2014, 08:43
No mina olen "lemmikloomasõltlane" juba lapsest saati.
Mul on olnud lapsena kõikvõimalikud pisinärilised, viirpapagoi ja kalad. Kunagi ei ole tegu olnud nö lapse jonniga, et tahan-tahan ja siis on pidanud ema mu loomi kasima. Selles suhtes olen olnud vastututundlik loomapidaja juba varajasest east alates. Sain oma esimesed kääbushamstrid 4 aastaselt, neid ma eriti ei mäleta, sest olin tõesti pisike, need toodi ka sünnipäevaks ja siis oli ema minu vanusest sõltuvalt kohustatud enamasti ise nende elupaika puhtana hoidma.
Järgmine lemmikloom, kuldhamster, saabus meie perre, kui olin esimest klassi alustamas ja tema eest hoolitsemine oli juba täielikult minu õlul.
Järgnesid merisiga, viirpapagoi, jaapani tantsuhiired, kuldkala, miniküülik, rotid. Loomad ei olnud mul muidugi korraga sellises koosseisus. Aga alati peale ühe lemmiku lahkumist oli mul tahtmine mingit teistmoodi lemmikut "proovida".
Selle erinevate lemmikute pidamisega olen jõudnud teadmisele, et mulle sobivad väga hästi rotid. Oligi eelmise aasta augustis plaan, et võtan endale taas paar rotti. Sellest paari roti soovist on seniks saanud 6 täiselujõulist rotiisandat ja varsti lisandub veel 2 pisipäga. Mul siis tegu selle GMR sündroomiga, mida Kissu mainis, aga see õnneks ei saa süveneda rohkem, sest puur ei võimalda.
Kunagi, tulevikus, tahaks ka tuhkrut, aga see unistus ja soov jääb aega, kui lapsed juba suuremad ja elamine mahukam, sest rotte ja tuhkruid koos pidada ei saa.
Mul on olnud lapsena kõikvõimalikud pisinärilised, viirpapagoi ja kalad. Kunagi ei ole tegu olnud nö lapse jonniga, et tahan-tahan ja siis on pidanud ema mu loomi kasima. Selles suhtes olen olnud vastututundlik loomapidaja juba varajasest east alates. Sain oma esimesed kääbushamstrid 4 aastaselt, neid ma eriti ei mäleta, sest olin tõesti pisike, need toodi ka sünnipäevaks ja siis oli ema minu vanusest sõltuvalt kohustatud enamasti ise nende elupaika puhtana hoidma.
Järgmine lemmikloom, kuldhamster, saabus meie perre, kui olin esimest klassi alustamas ja tema eest hoolitsemine oli juba täielikult minu õlul.
Järgnesid merisiga, viirpapagoi, jaapani tantsuhiired, kuldkala, miniküülik, rotid. Loomad ei olnud mul muidugi korraga sellises koosseisus. Aga alati peale ühe lemmiku lahkumist oli mul tahtmine mingit teistmoodi lemmikut "proovida".
Selle erinevate lemmikute pidamisega olen jõudnud teadmisele, et mulle sobivad väga hästi rotid. Oligi eelmise aasta augustis plaan, et võtan endale taas paar rotti. Sellest paari roti soovist on seniks saanud 6 täiselujõulist rotiisandat ja varsti lisandub veel 2 pisipäga. Mul siis tegu selle GMR sündroomiga, mida Kissu mainis, aga see õnneks ei saa süveneda rohkem, sest puur ei võimalda.
Kunagi, tulevikus, tahaks ka tuhkrut, aga see unistus ja soov jääb aega, kui lapsed juba suuremad ja elamine mahukam, sest rotte ja tuhkruid koos pidada ei saa.