Postitatud: 16. veebruar 2015, 00:43
Postitas Lind1100
Minu meelest on esinenud ainult üks juhus, kus ma oma rottide korraldatud pahanduse pärast suhteliselt nördinud olin - see oli siis, kui Siki-Ronnu kord öösel puuriukse lahti kangutatud said ning aknalaual minu väikese palmi, mida ma juba kaks ja pool aastat hoolega tädi poolt Itaaliast toodud seemnest kasvatanud olin, korralikult üles kaevasid ning - muidu oleks taime ehk lihtsalt tagasi istutanud, ühe ööga see visa kõvaleheline kasv vaevalt ära kuivanud oleks - seejärel sõrmejämeduse taimekese juure pealt korralikult pooleks närisid. Süüa ei kõlvanud, niisama hekseldamiseks aga küll, ning just nii, et ühtki juurega ühendatud lehteräbalat ega punga alles ei jääks...
Vihane ma ei olnud, küll aga lihtsalt kurb ... enda hoole ja armastusega kasvatatud ning mõnevõrra sentimentaalse väärtusega palmikesest oli tõsiselt kahju.

Muud igapäevased pisikesed tülinad - puuri puhastamine, poole põranda hootine höövlilaastude või Megazorbiga kaetus, ajutine öine kolladi-koll ning solvunud kääksatused kui keegi selili pannakse (mispeale saab mobiili pealt aega vaadatud, tõdetud, et kell on 3:17, ning kas magama tagasi keeratud või - juhul kui kolladi-koll edasi kestab ning Megazorb laias kaares üle kaheksateist sentimeetri kõrguse puurialuse serva lendab - ennast püsti aetud, puuri juurde loivatud, noomivalt "Ro-tid!" pomisetud ning vastu puurivõret nipsu lastud ... mispeale vaadatakse sulle ootusärevail silmil ning ab-so-luutselt süütute nägudega otsa), raamatute kaalutletud maitsmine ja muu taoline - tundub väga tühisena...