Postitatud: 09. mai 2008, 22:24
Postitas Scratchy
nuu kirjutas:Enne lontu-lehe avamist ei olnud mul õrna aimugi kui paljude inimeste jaoks on täiesti arusaamatu, miks ei tohiks omavahel näiteks lähisugulasi paaritada.
… …
Hämmastav on tegelikult seegi, kui vähesed inimesed mõistavad, mille jaoks on koertele-kassidele "pabereid" vaja... Kuidas muudmoodi sa teed kindlaks, et sinu koeral ja tema "väljavalitul" ühist vanaema näiteks ei ole...

Sellega ei ole nõus. Lähisugulsate paaritamine, ehk siis linebreeding, on üks väga laialdaselt kasutatav meetod aretuses, nii rottide, kui ka teiste loomade, ka hiirte aretuses. Mõndade liikide puhul seda üldse ei kasutata, kuna loomad ei ole sellel vastupidavad ja ilmneb väga palju probleeme, kuid rotid on suguluspaaritusele väga vastupidavad. Et mitte tekitada segadust, siis kirjutan sellest pikemalt.

Ma isegi arvasin algul, et suguluspaaritus on õudselt paha ja halb asi, sest tänu sellele sünnivad vigased ja haiged loomad. Asi ei ole tegelikult üldsegi nii.

Suguluspaaritus on aretuses väga tähtsal kohal. Kasutades linebreedingus terveid ja hea iseloomuga loomi, saab tänu suguluspaaritusele veel parema tervisega loomi.
Liini aretus toob välja vead, haigused, mis on geenides peidus ning aretaja saab siis need vead eemaldada. Kui aga paaritada suvalisi loomi omavahel, kellel pole üksteisega ühiseid geene, siis võivad küll sündida pealtnäha hea tervisega rotid, kuid nad võivad endas peita, kanda vigaseid geene. Kui need vigased geenid peaksid kokku sattuma, siis sünnivad väga halva tervisega rotid.

Suguluspaaritus ei tekita haigusi vaid toob haigused välja, kui loom neid kannab.

nuu kirjutas:Veel on mul selline lapsik soov, et inimesed, kes oma loomi paaritavad, teeksid seda selle mõttega, et see tõug/liik (lemmikloomana) tema tegevuse tagajärjel "paremaks" muutuks. Näiteks rottide puhul peaks silmas pidama eelkõige tervist ja iseloomu. Selleks on vaja kinni pidada mingitest reeglitest ja tõsiselt asjaga tegeleda, südamega asja juures olla.

Olen sellega täiesti nõus, et kui paaritada, siis eesmärgiga eelkõige tervist ja iseloomu parandada. See ongi just aretajate eesmärk, kuid paaritades pealtnäha terveid mittesuguluses loomi, ei saa ta mitte kuidagi seda eesmärki täita. Selleks ongi suguluspaaritus hea ja enamus aretajaid kasutavad seda meetodit. Suguluspaaritusega saab algul väga lähedalt paaritades teada, kas liinis on mingeid vigu. Õe-venna, isa-tütre vms paarituse tegemine on aretuses tavaline, kui liini alles alustatakse. Nii paaritades kattuvad enamus geenidest ja sel viisil on tõenäoline, et satuvad kokku liinis olevad halvad geenid ja head geenid. Nii et on võimalik saada väga hea tervisega rotte ja samas ka väga halva tervisega rotte. Vigu, mis liinis välja ilmuvad, on võimalik liinist välja aretada, seetõttu ongi enne vaja teada, mis haigusi, vigu liini alustavad loomad endas peidavad. Seejärel siis aretatakse need vead, haigused välja ja jätkatakse pesakonna kõige paremate isenditega, kellel on kõige tugevam tervis ja ka hea iseloom. Kõige tähtsam ongi just algul kõik vead esile tuua ning neid siis parandada, et hiljem juba mitmete aastate pärast liinis ei tuleks välja vead, mis aegadejooksul aretades aina edasi on kandunud ja kuhjunud, sest liini esimesed loomad neid endas peitsid.
Samas kui aretada alles väga vähe levinud tüüpi looma (kui näiteks aretada mingi kindla värvusega, mis on väga vähe levinud või kui üritada nt. loomapoes esinenud uut värvi hakata aretama vms..), siis võib algus olla väga raske, kuna uute tüüpide kohta ei teata nii palju ja liinis võib esineda erinevaid haigusi, vigu, mis võivad olla väga raskekujulised. Kui aretaja näeb, et haigused on liiga tõsised, siis ta katkestab liiniga jätkamise, kuid vastaseljuhul jätkab liiniga üritades liini parandada, võtku see või mitmeid mitmeid aastaid.

Selle pikema jutu mõte on siis see, et rotiaretust ei saagi võtta südamega, tõsiselt, kui ei kasuta suguluspaaritust. Muud moodi lihtsalt ei saa liiki paremaks muuta. On küll võimalik erinevatest liinidest loomi paaritada, jälgides, et ükski esivanem ei oleks sama, et sugulust kindlasti ei oleks, et geenid ei kattuks… Kuid niiviisi paaritades jäävad vead lihtsalt peidetuks ja liigi parandamiseks seda nimetada ei saa. Lõpuks kõik need vead kanduvad edasi mitmekümnetele rottidele ja vigased geenid muudkui kuhjuvad ning kui need peaks lõpuks mingis paarituses kokku sattuma, siis võivad tagajärjed väga julmad olla, sel juhul võivad esineda haigused oma kõige hullemates vormides. Sellist mittesuguluses rottide paaritamist ei saa nimetada liiniks. Liin tähendab suguluses olevaid loomi. On aretajaid, kes ei paarita linebreedingu teel vaid täiesti mittesuguluses olevaid loomi ning nimetavad oma paaritusi liinideks. Kuid seda need kindlasti ei ole.

Linebreeding – liini aretus ning sinna alla kuulub ka inbreeding (inbreedingutega saab liin alguse üldse)

Kui kedagi huvitab see teema rohkem, siis soovitan näiteks Fancy Rat foorumis otsingusse panna linebreeding või inbreeding ja lugeda seda artiklit: http://carawatha.tripod.com/inbreeding.htm