Postitatud: 28. september 2018, 11:44
Postitas Riina1958
Olen kõik selle hirmu üle elanud Ukuga kui teda kastreerimas käisin. Arsti soovil jätsin ta kliinikusse ja jäin ise helistamist ootama. Nad lubasid, et helistatakse umbes tunni aja pärast ning siis pean Ukule järgi tulema. Tegelikult helistati juba 30 minuti pärast ja võite arvata, kui paanikasse ma sellest läksin. Minu arvates liiga ruttu, mis võis tähendada ainult seda, et Uku ei pidanud vastu. Hingasin mitu korda sisse-välja, enne kui vastata julgesin. Suur oli minu rõõm, kui kuulsin, et op läks kiiremini, kui nad arvasid ja Uku on ärkvel, kuigi uimane.
Hoidsin Ukut ka eraldi alguses, aga paari päeva pärast oli kindel, et haav on korras ja võime samasse puuri lasta ka vend Bruno. :biglove: Operatsioon tasus ennast ära, sest edaspidi oli Uku tõesti väga leebe ja armas.