Postitatud: 16. veebruar 2016, 14:59
Täna oli üsna hea päev. Olin koos kirurgia, opp oli ka, koera steriliseerimine. Kirurgia üldiselt mulle väga meeldib. Samas midagi peab ikka kehvasti olema ka. Abiline oli selline mitte just kõige sõbralikum ja meeldivama suhtumisega. Kursaõega rääkides tuli välja, et ta teadis juba ette, et sellel inimesel on jah selline maine. No inimesi on ju erinevaid, eks. No ja ma olen ju selline tagasihoidlik ja vaikne ja opi puhul ka, kogemust ju ei ole, 4 kirurgia praktikumi oli, kus ühe korra sain ma siis puhtad käed olla ehk siis kirurg põhimõtteliselt. Ühe korra. Ja seda eelmine aasta talvel. Täna oli siis teine kord tegelikult. Muidugi ma tegin ise ka mõned lollid vead, närvis natuke ja kardad vigu teha ja siis lähebki pekki. Hommikul ühe verevõtmisega, abiline andis katsuti mulle kätte, ma automaatselt keerasin korgi maha midagi mõtlemata, aga vaakumiga võetakse läbi korgi. Ma olen ju ise ka sellega verd võtnud ja palju-palju kordi näinud, ma ei tea, kuidas ma nii loll olin! Abiline siis ütles suht tõredalt, et eiiiiiii, korki ei võeta maha, nüüd too kähku uus, ruttu, see ei kõlba enam. Muidugi ma saan abilisest aru ka, et oma silma all keerab tudeng elementaarse asja nässu, eks võib närvi ajada küll. See oli tõesti mu oma lollakas viga, ma ei tea, kuidas ma selle tegin. Ja opi juures siis olin puhtad käed, st streriilsed kindad ja kittel ja kõik. Nagu eelnevalt öeldud, siis ma olen ühe korra neid selga-kätte pannud ja sedagi aasta tagasi. Seal on hästi oluline, et kuskohast ja millal tohib midagi puutuda, et musta käega ei katsu steriilset kinnast jne. Et omaette ooper, kuidas need kindad täpselt ilma valest kohast katusmata kätte saada. No sain kätte, kittel seljas, seal siis abiline aitab, nöörid ja värgid, kust mida tõmmata võib. Juhendati muidugi, et kust hoida jne. No ja juhtus nii, et katsusin hetkeks sama kohta mida abiline hetk tagasi, sest ma ei saanud täpselt aru, kust ma pidin kinni võtma. Kindad käest ja uued, sest kindad pole enam steriilsed. Siis sähvas ka, et ega võib ju öelda, kui asjast midagi ei tea, pole vaja kahte korda kindaid kätte toppida. Hoidsin moka maas ja kole piinlik oli, aga oi kus oleks tahtnud öelda, et vabandust, ma olen seda ühe korra elus teinud ja aasta tagasi, seda infot tuli toona nii meeletult peale ja kust kitlinöörist täpselt hoida tohtis ja mis nõksuga kindad kätte said, ei ole enam meeles. Et kõik me oleme ju kunagi algajad olnud, isegi abiline nägi anesteesiamasinat kunagi esimest korda elus, nüüd võib kinnisilmi kokku-lahti ühendada. Arst seevastu oli hästi tore ja sõbralik, seletas ja juhendas kõike hästi kannatlikult, mitte ühtegi teravat sõna ei tulnud isegi siis, kui ma vigu tegin selle kinnaste ja kitliga. Kusjuures see abiline rääkis arstiga ka samamoodi nagu minuga enam-vähem, see oli päris hämmastav. Kui arst ütles, et abiline tegi valesti või peaks rohkem jälgima, siis oli päris hea tunne, et tema sai ka "õiendada". 
Mitmeid selliseid väikseid asju oli veel, stiilis et kuidas ma ikka ei tea ja nii ja nii ja nii peab olema ja mina teen muudkui valesti, et kokkuvõttes oli päris paha tunne ja närvid nii krussis. Mida rohkem ma vigu teen ja nö õiendada saan, seda rohkem pinges ja närvis ma olen, ma olen niigi arg ja siis vigade hirmus ei julge üldse midagi teha. Ja siis lõpuks öeldakse veel, et ma peaks rohkem ja kiiremini tegema, kohe arsti tagant ära koristama jne, et kõik jookseks sujuvalt. Aga äkki on arstil seda või toda veel vaja ja kui ma säuh ära viskan, siis on jama kui palju hiljem. Kes iga päev opi kõrval on, nende jaoks on muidugi rutiin ja tavaline kõik ja siis ma vahingi seal nagu lollakas vasikas aiaväravat... Lisaks muidugi veel see, et suveti olen olnud erakliinikus lihtsalt praktikal ja seal tehakse jälle asju teistmoodi, rohkem oli meeles just suvest, sest see oli lähemal kui kooli nö praktikumid. Ja lisaks muidugi igas kliinikus tehakse asju veidi erinevalt, nii et lõppkokkuvõttes ongi raske ennast häälestada, kuidas just nüüd konkreetselt käituma peab, kuna igal pool on oma kord ja asjad erinevad. Seda enam, et pmst ma olin esimest korda.
Oeh, hakkas natuke parem, sain välja rääkida.
Mitmeid selliseid väikseid asju oli veel, stiilis et kuidas ma ikka ei tea ja nii ja nii ja nii peab olema ja mina teen muudkui valesti, et kokkuvõttes oli päris paha tunne ja närvid nii krussis. Mida rohkem ma vigu teen ja nö õiendada saan, seda rohkem pinges ja närvis ma olen, ma olen niigi arg ja siis vigade hirmus ei julge üldse midagi teha. Ja siis lõpuks öeldakse veel, et ma peaks rohkem ja kiiremini tegema, kohe arsti tagant ära koristama jne, et kõik jookseks sujuvalt. Aga äkki on arstil seda või toda veel vaja ja kui ma säuh ära viskan, siis on jama kui palju hiljem. Kes iga päev opi kõrval on, nende jaoks on muidugi rutiin ja tavaline kõik ja siis ma vahingi seal nagu lollakas vasikas aiaväravat... Lisaks muidugi veel see, et suveti olen olnud erakliinikus lihtsalt praktikal ja seal tehakse jälle asju teistmoodi, rohkem oli meeles just suvest, sest see oli lähemal kui kooli nö praktikumid. Ja lisaks muidugi igas kliinikus tehakse asju veidi erinevalt, nii et lõppkokkuvõttes ongi raske ennast häälestada, kuidas just nüüd konkreetselt käituma peab, kuna igal pool on oma kord ja asjad erinevad. Seda enam, et pmst ma olin esimest korda.Oeh, hakkas natuke parem, sain välja rääkida.