Postitatud: 14. detsember 2010, 11:02
Postitas Helli
Tere!

Paneks omad kogemused ka siia kirja.
Helli oli 4 n. kui koju tõime, algul oli naiselikult pelglik, ise olin sellel ajal haiglas ja seega on vist loomulik, et musi juures meeldib talle rohkem olla. Teise jänksi mõte oli mul kohe. Teoks sai see siiski mitu kuud hiljem. Ruudi tõime teisest kohast ja ta oli juba suur (3kuune) (muidu on ühevanused) Esimesed kaks päeva olid lootusetud, kokku lasime ainult lahtiselt, terve aeg oli üks tants ja tagaajamine. ööseks jätsime eraldi puuridesse. (meie jänksid ongi enamasti vabalt lahti) Pigem oli Ruudi see ründaja, kes Hellit ei lasknud elada. Kolmandal päeval said sõpradeks.

Aga on vahe küll, kus on jänks kasvanud, Ruudi siia maani pelgab (2 kuud.) asi on nii palju paranenud, enam ei jookse eest ära, aga nii kui paitad tõmbab krampi, silmad suured. Kurb nad on mõlemad nii nunnud. Ruudi armastusest Hellile vist jagub, sülle ei kipu enam aga ise nuuskima ja pai normas käib ikka.

Oma nimega ja kutsumis heliga harjusid küll mõlemad ime ruttu ära.

Olen kindel, et loomade ja väikeste lastega on sama jama, kui tahad sõbraks saada ära üldse välja tee, natukese ajaga tulevad ise uurima, kes sa selline oled. Ja siis mida eba huvitavam sa algul oled seda tugevam side tekib.