Postitatud: 12. juuni 2012, 21:32
Isastel närilistel ja küülikutel ei ole kindlat jooksuaega ja neid, ega ka isaseid tuhkruid, ei pea nende elu jooksul kordagi paaritama. Ka emaseid närilisi ja küülikuid ei pea kordagi elus paaritama, sest see pigem kurnab emast, kui teeb teda õnnelikumaks, aga see on juba teine teema.
Isane loom paaritub vaid instinktide ajel ja sellel pole vähimatki pistmist rahulduse või hea enesetundega. Tihtipeale võib paaritusel käinud isane hoopis agressiivselt käituma hakata oma vanade puurikaaslastega, sest paljudel liikidel võivad paarituda vaid karja juhid. Kui inimene aga paaritab looma, kes ei ole karja juht, siis rikub ta sellega loomade omavahel paika pandud alluvussuhteid ja tagajärjeks võib olla hoopis kaklus. Suvalise emasega paaritades ei saa ka kunagi kindel olla, kas emane oli terve ja ei nakatanud sinu looma hoopis mõne parasiidi või nakkushaigusega. Samamoodi võib tundmatu sugupuuga ja näiliselt terve isane nakatada emast, sest ta võib olla mõne haiguse kandja või on tal parasiidid, mida omanik pole veel märganud.
Peale paaritumist võivad isased hakata intensiivsemalt ka märgistama. See tähendab aga omanikule rohkem koristamist ja vängemat haisu. Kui emane tuuakse paaritamiseks isase koju, siis jääb temast maha ka emase lõhn ja see annab ka nädalaid hiljem põhjust isasel rohkem märgistada ja vahest ka agresiivselt käituda (ka inimestega).
Kahe võõra looma kokkulaskmisel (ka siis, kui emasel on jooksuaeg), võib lõppeda ka kakluse ja haavadega, nii et kindlasti peab ennem paaritamist lugema vastavat kirjandust, kuidas on õige isast emasele tutvustada. Enamasti minnakse paaritumiseks isasega emase territooriumile ja siis on just isane see, keda rünnatakse.
Kui koos elavad isased ronivad üksteisele selga, siis see ei tähenda, et neil oleks kohe emast vaja. Nii pannakse omavahelisi alluvussuhteid hoopis paika ja see on täiesti loomulik ja ei viita vajadusele emaste järgi!
Isase paaritamine tuleks minu arust kõnealla vaid järgnevatel juhtudel:
* isane on oma liigi esindajate seas silmapaistev väga hea iseloomu; välimiku; tervise; sugupuuga (st on, mida lastele pärandada)
* tahetakse just kindlalt oma looma järglast endale järgmiseks lemmikuks
* ollakse valmis poegadele kodude leidmisel emase omanikule abiks olema (mõlema looma omanikud vastutavad poegade eest, kui pole kokkulepitud teisiti).
Kõike eelpool toodut arvesse võttes soovitan ka isast paaritades sügavalt järele mõelda, kas poegi on kindlasti vaja, kas see on kõikidele osapooltele ohutu ja kas kõikidele poegadele leidub hooliv kodu.
Ootan huviga ka teiste foorumi kasutajate arvamust teemal, kas isast looma on vaja paaritada. Kindlasti on nii mõnelgi oma kogemustest (olgu see siis hea või halb), midagi teistele kirjutada.
Isane loom paaritub vaid instinktide ajel ja sellel pole vähimatki pistmist rahulduse või hea enesetundega. Tihtipeale võib paaritusel käinud isane hoopis agressiivselt käituma hakata oma vanade puurikaaslastega, sest paljudel liikidel võivad paarituda vaid karja juhid. Kui inimene aga paaritab looma, kes ei ole karja juht, siis rikub ta sellega loomade omavahel paika pandud alluvussuhteid ja tagajärjeks võib olla hoopis kaklus. Suvalise emasega paaritades ei saa ka kunagi kindel olla, kas emane oli terve ja ei nakatanud sinu looma hoopis mõne parasiidi või nakkushaigusega. Samamoodi võib tundmatu sugupuuga ja näiliselt terve isane nakatada emast, sest ta võib olla mõne haiguse kandja või on tal parasiidid, mida omanik pole veel märganud.
Peale paaritumist võivad isased hakata intensiivsemalt ka märgistama. See tähendab aga omanikule rohkem koristamist ja vängemat haisu. Kui emane tuuakse paaritamiseks isase koju, siis jääb temast maha ka emase lõhn ja see annab ka nädalaid hiljem põhjust isasel rohkem märgistada ja vahest ka agresiivselt käituda (ka inimestega).
Kahe võõra looma kokkulaskmisel (ka siis, kui emasel on jooksuaeg), võib lõppeda ka kakluse ja haavadega, nii et kindlasti peab ennem paaritamist lugema vastavat kirjandust, kuidas on õige isast emasele tutvustada. Enamasti minnakse paaritumiseks isasega emase territooriumile ja siis on just isane see, keda rünnatakse.
Kui koos elavad isased ronivad üksteisele selga, siis see ei tähenda, et neil oleks kohe emast vaja. Nii pannakse omavahelisi alluvussuhteid hoopis paika ja see on täiesti loomulik ja ei viita vajadusele emaste järgi!
Isase paaritamine tuleks minu arust kõnealla vaid järgnevatel juhtudel:
* isane on oma liigi esindajate seas silmapaistev väga hea iseloomu; välimiku; tervise; sugupuuga (st on, mida lastele pärandada)
* tahetakse just kindlalt oma looma järglast endale järgmiseks lemmikuks
* ollakse valmis poegadele kodude leidmisel emase omanikule abiks olema (mõlema looma omanikud vastutavad poegade eest, kui pole kokkulepitud teisiti).
Kõike eelpool toodut arvesse võttes soovitan ka isast paaritades sügavalt järele mõelda, kas poegi on kindlasti vaja, kas see on kõikidele osapooltele ohutu ja kas kõikidele poegadele leidub hooliv kodu.
Ootan huviga ka teiste foorumi kasutajate arvamust teemal, kas isast looma on vaja paaritada. Kindlasti on nii mõnelgi oma kogemustest (olgu see siis hea või halb), midagi teistele kirjutada.