Nii mõnigi on juba tuttav Inglikesega (Johnny). Ärgem hakakem enam ta minevikus sorkima ja lahkama üksikasju. Tundkem rõõmu tema paranemisest. Siin siis loo algus
viewtopic.php?f=76&t=10716Kui avastasin haava, helistasin loomulikult erinevatesse kliinikutesse ja linnukasvatajatele. Kõik soovitasid leotada haava kummelitees. Kummel on hea haavade ja põletike puhul, sest tapab pisikud.
Tee oli selline lahjem, kui tavaliselt. Kallasin supipotti ja pistsin linnu käesooja leotisse u. pool tundi, väikeste pausidega.
Pärast jäime magama. Inglike minu kaisus ja käteräti sisse mähitult.
Kuna esimesel päeval see korp maha ei tulnud, siis järgmisel päeval ligunes Inglike tund aega leotises. Protsetuuri ajal hakkas ühele teisele nümfkakaduule meie tegevus huvi pakkuma. Alguses lendas Tupsi diivanile, siis astus pool viltu minu jalale. Lõpuks oligi poti juures ja juba trügis suplema. Kuna aga Inglike seal ees oli, pidi lind leppima ootamisega.
Õnneks eemaldus korp kuid nahk selle all oli umbsest keskkonnast haavandunud. Korraks leotasin veel ja siis suleline kuivama.
Puur kuhu Tibu puhkama panin oli mul tekkidega poolenisti kaetud ja radika lähedale asetatud.
Kolmanda päeva hommikul nägin kena kärna haavandite peal kuid sügav haav oli jälle lahtine. Õhtul kui arvasin, et nüüd saab ka ilma leotamata hakkama, eksisin. Lind oli kuidagi kärna katki teinud ja haavad läikisid vastu.
Neljandal ja viiendal päeval hakkas asi paremuse poole minema. Suur haav oli täiesti kinni ja uhke kärn katmas haavandeid. Põletik tagasi tõmbunud. Nendel päevadel leotanud ei ole enam ja puhastan kord päevas korralikult aseptiga. Ei pihusta peale vaid marlilapile, ning siis tupsutan ja hoian hetke peal.