www.pisi.ee

Jälle kord tänan küsitlust meelde tuletamast!

Veebruari kuu küsimus on järgmine:
"Mis on kõige tüütum osa pisilemmikute pidamisel?"

Enamasti räägime me kui tublid, targad, armsad, pehmed, soojad, südamlikud (igaüks võib oma soovi järgi lisada veel positiivseid omadussõnu) meie väikesed karvased sõbrad on. Seda nad ka vaieldamatult on, kui nad ei oleks seda kõike, siis me ei peaks neid. Aga olgem ausad pea igal lemmikul on ka omad vead ja vahel on päevi, kus vannud, et ma ei võta endale enam ühtegi rotti, merisiga, küülikut, tuhkrut jne. See kuu räägimegi siis pisilemmikute pidamise varjuküljest. Seda loomulikult mitte selleks, et kedagi ära hirmutada, aga ka parim loomaomanik vajab mahalaadimist ja võimlust ennast välja elada.

Sel korral ootan just eelkõige vastuseid sellele teemale, sest küsitluse teen veidi teise sõnastusega, kuna iga looma ja liigi puhul on erinevad probleemid ja mured. Palun pange kirja, mis loomaliigist te räägite ka!

Mind ajab rotte pidades vahel närvi see, et kui ma näen vaeva ehk õmblen ja mässan uue sisustuse tegemisel, siis tavaliselt on see nädalaga maha võetud Reaalselt ükski rippuv asi ei püsi kauem. See on vist Nellil mingi kiiks
Tuhkruga muidugi see, et lillepotid pööratakse pahupidi. Just hiljuti hävitas Minna mulle 3a tagasi sünnipäevaks kingitud orhidee, millega ma mässasin, et õisi uuesti külge saada.

Olen hammustustega suhteliselt harjunud, sest tegelen peamiselt väärkoheldud ja agressiivsete loomadega, kuid kui mõni loomake on juba pikemat aega olnud normaalse käitumisega ning hakkab siis mingil x-põhjusel jälle käsi veristama võtab ikka närvi natuke mustaks küll. Varsti pole armidele enam ruumi ja plaastrid on alati otsas.
Veel ei meeldi see, kui ei lasta oma küüsi või hambaid kontrollida/lõigata ja suplusliiva söömine ja reostamine. Plastikust puuri alus, mis on ka ainus plastikust asi, mis mu pudulojustele kättesaadav on vanematele elanikele mingit huvi ega rahuldust ei paku, kuid uustulnukad vahel hambaga proovivad ikka, millega on tegu. Siis aitab vaid okste koguse suurendamine.
Eks loomad jäävad ikka loomadeks, mõni käitub paremini, teine jälle halvemini. Me lihtsalt ei saa inimeste moodi käitumist neil oodata.

Tüütusel ja välja vihastamisel ei ole minu puhul pisilemmikute pidamisel eriti midagi ühist, sest see, mis minu looma-aia ühel hetkel natuke tüütuks tegi, oli mu enda viga--- vahetasin pärast põhikooli lõppu nii kooli kui elukohta, aga jätsin pisikesed sõbrad vanemate hoolde, nii et sattusin ise nende juurde vahel tõesti ainult selleks, et puuri puhastada. Teadagi, see on üks tüütumaid tegevusi, mis pärast paari kuud viiski mu arusaamiseni, et on aeg loomapidamisesse väikene paus teha.

Kui meenutan kordi, mil loomad mind kärsituks teinud on, siis seda juhtus harva. Vahel muidugi tegi kurvaks, et hamster ei võtnud mu hoole ja armastusega ehitatud väikest heinapesakest omaks või rott juhtus nii palju rahmeldama, et terve tuba oli saepuru täis, aga sellise asja peale vihastamine tundub naeruväärne. Kord närisid agarad rotiplikad suurte kõlarite pika juhtme pooleks, aga parandasin selle isoleerteibiga ning kõik toimis edasi. Helisüsteem on siiani elus, mida ei saa kahjuks preilide enda kohta öelda.

Võib-olla ongi see üks "tüütumaid" või kõige kurvemaks tegevamaid külgi pisilemmikute pidamise juures. Saad tillukese loomakesega tuttavaks, siis tekib usaldus ja edasi ei kujuta ettegi, mis tunne on ilma pisikese sõbrata elada. Alati on keegi, kes millegi kallal nakitsedes toas vaikust lõhub; keegi, kellega tegeleda, kui parajasti koolitükke teha lihtsalt ei viitsi; keegi, kelle kodukest põnevalt sisustada, kui endal juba mööblit ja hilpe piisavalt; imearmas keegi, kes süles siblib või vastupidi, nohisedes tukub. Aga paari-kolme aasta pärast tuleb siiski igaveseks hüvasti jätta---ja see on põhjus, miks mina pärast seitset aastat intensiivset pisiloomapidamist pausi tegin. Muidugi mitte vandudes, et iial enam ühtegi närilist koju ei too, aga ootan sellega seni, kuni rändamiskihk natuke vaibub ja kuhugi paiksemalt pidama jään.

Tüütu on just õige sõna, välja vihastamist ei kujuta ettegi.
Iga kord enne tööle minemist viisin nad diivani peale jooksma ja oma hommikust vitamiini sööma, jõin seal nendega koos ka kohvi. Kui ma ei eksi, siis oli see üks Gilda-Luisadest (rott), kes armastas kauem magada kui teised. Ta tuli sputnikust peaaegu välja, sügas ennast põhjalikult, mõtles, ootas (mina koos temaga), ning läks siis uuesti magama. Kui teised tagasi viisin, tahtis tema välja. Tihtipeale ei olnud siis selleks enam aega. Mõnikord võtsin ta lihtsalt välja, ega ta vastu ka ei hakanud.
Praegu seda meenutada on kurb-naljakas.

Mul on olnud väga palju erinevaid pisilemmikuid, kuid ainuke, kes on pahandust teinud, oli leidllaps Alice. Tujukas küülikupreili, kuid tema "pahandused" olid minu enda hooletused ja tema peale ei saanud ma küll vihastuda sellepärast. Ta näris kaableid, sikutas tapeeti, näris krohvi, sikutas kaardinaid alla ja üritas neid narmasteks teha, käis merisigu terroriseerimas ja kiusas kassi(see on naljaga lisatud ). Samas hiljem, kui nüüd Alice uues kodus on koos notsudega ja kuulen, kui hea tüdruk ta on ning kui hästi ta põrsastega läbi saab, siis tekib küll kurbus hinge, et mida ma valesti tegin?
PS! Tal oli kaks erinevat heina alati ees, üks jämedam, teine peenem ja võililledega vms; ta sai kahte erinevat toitu: Burgessi graanultoitu ja siis terasegu, lisaks veel värsked asjad ja igapäevane 3 erineva dropsi rituaal ilusasti puuri mineku eest; tal oli soolakivi ja kaks erinevat mineraalkivi: üks nö tavaline ja teine oli kuivatatud köögivilja tükkidega; tõin talle värskeid õunapuuoksi ja sain ühe jämedama kaika, mida tal hea närida; tal oli WC- ja majapidamispaberid ja nende tühjad rullid mängimiseks ja ikkagi ta käitus vabalt olles, nagu oleks tal millestki puudus. Hambad olid kenasti tal kulunud ja väga ilusat värvi. Küüsi lõikasime regulaarselt ja terviseprobleeme tal ei olnud. Uues kodus ei ole ühtegi probleemi.

Minu meelest on esinenud ainult üks juhus, kus ma oma rottide korraldatud pahanduse pärast suhteliselt nördinud olin - see oli siis, kui Siki-Ronnu kord öösel puuriukse lahti kangutatud said ning aknalaual minu väikese palmi, mida ma juba kaks ja pool aastat hoolega tädi poolt Itaaliast toodud seemnest kasvatanud olin, korralikult üles kaevasid ning - muidu oleks taime ehk lihtsalt tagasi istutanud, ühe ööga see visa kõvaleheline kasv vaevalt ära kuivanud oleks - seejärel sõrmejämeduse taimekese juure pealt korralikult pooleks närisid. Süüa ei kõlvanud, niisama hekseldamiseks aga küll, ning just nii, et ühtki juurega ühendatud lehteräbalat ega punga alles ei jääks...
Vihane ma ei olnud, küll aga lihtsalt kurb ... enda hoole ja armastusega kasvatatud ning mõnevõrra sentimentaalse väärtusega palmikesest oli tõsiselt kahju.

Muud igapäevased pisikesed tülinad - puuri puhastamine, poole põranda hootine höövlilaastude või Megazorbiga kaetus, ajutine öine kolladi-koll ning solvunud kääksatused kui keegi selili pannakse (mispeale saab mobiili pealt aega vaadatud, tõdetud, et kell on 3:17, ning kas magama tagasi keeratud või - juhul kui kolladi-koll edasi kestab ning Megazorb laias kaares üle kaheksateist sentimeetri kõrguse puurialuse serva lendab - ennast püsti aetud, puuri juurde loivatud, noomivalt "Ro-tid!" pomisetud ning vastu puurivõret nipsu lastud ... mispeale vaadatakse sulle ootusärevail silmil ning ab-so-luutselt süütute nägudega otsa), raamatute kaalutletud maitsmine ja muu taoline - tundub väga tühisena...

Mul on neiul kehv komme joosta otse jalgadesse, kui inimene puurist möödub. Lõpeb see sellega, et ta saab hoobi (me püüame alati vältida seda, kuid ta on kärme) ja siis pahuralt hammustab kannast. Siiani pole ta viga saanud (vähemalt välisel vaatlusel), kuid tema enda ohutuse mõttes oleks hoopis parem, kui ta selliseid haake harvem teeks või neist loobuks.

Minu jaoks oli tüütu ja frustratsiooni tekitav rottide pidamisel see, et olgugi, et neil oli suur puur ja palju allapanu, suutsid nad ikka igapäevaselt riiulitele ja pesadesse pissida, ja loomulikult levitas see ebameeldivat haisu ja oli väga tüütu koristada (eriti vana Ferplast Jenny puhul)
Samuti oli jube tüütu see, kui nad öösel, kui mina magama tahtsin jääda ringi rallisid või puurivõret närisid.