Väga filosoofiliselt ja kõikehõlmavalt kõlab see pealkiri, aga küsimus pole nii "diip" tegelikult.
Alustuseks, ma üldiselt ei poolda loomade soetamist kauplustest, sest see tegevus toetab mõtlematut ja kasumiahnet loomade "paljundamist". Loomade tervist ja keskkonna heaolu esikohale seadev aretaja ei müü oma "toodetud" loomi vahendajatele ning nende kasvandike vanemad elavad perelemmikutena heades tingimustes. Nii palju tean ma vähemalt koerte ja kasside kohta, vb teab keegi närilistest teisiti rääkida...Ärge saage valesti aru, ma ei ole puukallistaja ega PETA aktivist, aga loomi näen ma siiski elusolenditena, mitte asjadena.
Teine tahk loo juures on, et mulle on igasugused lemmikloomad alati huvi pakkunud. Teised korterikaaslased peale koerte muid elukaid aga ei aktsepteeri. Tööpakkumistes jääb vahel silma, kui mõnda loomapoodi hooldajat otsitakse ning huvi pärast olen mõelnud kogemuste saamiseks ja lisaraha teenimiseks kandideerida. Kui mul õnnestuks loomahooldaja kohale saada, siis ühest küljest oleksin avatud kogenumate näpunäidetele ning teeksin enda poolt kõik, et neid oma võimete/antud aja/firma poolt võimaldatud ressursside piires rakendada (st hoolitseda võimalikult hästi nende hoolealuste eest ja püüda teha kõik õigesti), teisest küljest aga sõltuks minu "kasum" ju paljuski nende samuste loomade müügist, mis on mõnele mõtlematule "paljundajale" päris kena sissetulekuallikas.
Kummal argumendil on siin teie meelest rohkem kaalu? Kas võtan asja liiga tõsiselt ja olen enda jaoks probleemi üle paisutanud või näete ka teie, et läheksin oma põhimõtetega vastuollu?