Postitas kats26 (Teema autor) » 17. aprill 2013, 23:18
Johanna on mitmes mõttes eriline siga ja kuigi ta on meie juures olnud alles üsna lühikest aega, siis selle aja sisse on jäänud juba üsna palju muret ja natuke pisaraidki, rõõmu loomulikult ka, aga südamest rõõmustada me siiski veel ei julge.
Alustan siis meie lugu päris algusest. Laupäeval käisime kogu perega kõige tavalisemal shopingutuuril, et varuda toitu, riideid ja muud eluks vajalikku. Kuna meie peres kasvab kolm lasteaialast, siis oleme me alati kohustatud käima ka mänguasjapoes ja loomapoes. Loomapoes oli nagu ikka lastel palju vaatamist, kui järsku nägin ma ühes puuris koos mitme mitme küülikuga ka üht imetillukest halli pundart. Esmapilgul arvasin, et tegu on väga tillukese jänesega, lähemale minnes sain aru, et see on merisiga. Pikema jututa palusin müüjalt notsukest lähemalt vaadata. No ta oli liiga armas, et olla tõsi, halli-musta-valgekirju, koheva ja kergelt lokkis karvaga. Olin temast nii lummatud, et isegi kui abikaasa oleks hakanud oma sulonjubaükssigamilleksveelühtevajaon juttu ajama, siis oleks ma selle lihtsalt ühest kõrvast sisseja teisest välja lasknud, õnneks ei öelnud ta sõnagi ja nii saigi nots kokku pakitud ja koju toodud.
Koduteel teatas lastest kõige vanem, et uue pereliikme nimeks saab Johanna ja see ei kuulu vaidlustamisele. No Johanna siis Johanna. Suur oli aga mu ehmatus kui karbist välja võttes ja Johannakest kõndima utsitades avastasin, et tema parem esikäpp ei ole sugugi sellises asendis nagu see olema peaks, ning loomake lihtsalt keeldub liikumast. Ei pea olema loomaarst, et aru saada, et tema käpp oli murdunud. See pidi olema juhtunud juba loomapoes. Ma olin nii ehmunud ja õnnetu, veetsin terve õhtu guugeldades ja sarnaseid juhtumeid otsides. Tegin talle eraldi pesa keskmise lapse robotkalade akvaariumisse, õnneks oli laps mõistlik ja ei olnud kade, et tema kalade kodust notsu kodu sai.
Pühapäeva veetsin taas guugeldades, notsut kaaludes, toidukoguste arvutamise ja kaalumisega, erinevate abivahendite varumisega jne. Kuna olen ühte merisiga ellujäämise nimel poputanud, siis polnud potseduurid ja töö käik mulle võõrad, toit ja jook on eluliselt olulised ja nii haige sea puhul, oli ülioluline jälgida, et ta sööks.
Esmaspäeval läksin Johannaga loomaarsti juurde, kes kinnitas mu luumurrukahtlusi ja seda tõestas ka röntgenpilt. Pisinotsu n.ö. randmeliiges oli sodi ja arst soovitas mul ta magama panna või siis poodi tagasi viia. Opereerida sellist vigastust ei ole võimalik. Minu jaoks polnud kumbi variant vastuvõetav, olin guugeldades leidnud tohutult vastuseid, et kui seale piisavalt rahu anda, siis paranevad sellised vigastused ise. Ka loomaarst nõustus, et tegelikult peaks murdumiskohale kasvama uus luukude küll. See vastus sobis mulle ja tulin arsti juurest tulema koos valuvaigistitega ja lubadusega nädala pärast helistada ja notsu seisundist teada anda. Arsti juures sai kinnitust ka mu teine kahtlus, et nots ei ole teps mitte 2,5 kuune, vaid palju palju noorem, 1,5 kuud ehk!!!...
Nüüd ongi minu peamiseks ülesandeks hommikul ja õhtul Johannat kaaluda, jälgida tema toidukoguseid, joogikoguseid, junne ja pissimist ja siiani ei ole ta mind alt vedanud, kaal on tõusnud 170g pealt 200grammini, ta on mul täna juba kolm pluusi, kahed püksid ja seeliku läbimärjaks pissinud, söönud kurki, õuna, kiivit, kuivtoitu, porgandit jne, väljutanud hulga junne, täpselt nii nagu üks tubli notsu tegema peabki. Igal vabal hetkel hoian teda süles soojas ja talle tõeliselt meeldib see, silitades põriseb ta nii armsalt ja paneb oma pea mulle kõhule ja silmad kinni ning jääb tuttu, üliarmas lihtsalt ja mul on täiesti arvestatavad vabandused olemas, miks on pesu pesemata, söök tegemata jne, ma ju pean Johanna eest hoolitsema.
Katkine käpp näitab ka juba paranemise märke, või siis ma nii tahan neid näha ja suudan pool juurde mõelda, aga ta tõesti kasutab seda käppa juba nina sügamiseks, ukerdab tunduvalt rohkem ringi, üritab elueest üle oma ajutise elupaiga ääre vaadata. Kord päevas lasen ka Lotte tema juurde, Lotte on umbes 6k süsimust emane notsuplika. Johanna üritab iga kord Lottele kõhu alla pugeda ja tundub et Lottele see meeldib, sest ta hakkab niimoodi õrna häälega põrisema. Loodetavasti paraneb Johanna käpp kenasti ja ma saan nad ühte puuri kokku panna ning neil saab koos tore olema. Üritan ka teid kursis hoida Johanna saavutustega.