Teen väikese teema siis ka enda pere lemmikust - 3 kuusest emasest meriseast, kelle nimeks sai Lessi. Kunagi lapsepõlves oli mul samuti emane merisiga, seega väike kogemus on eelnevalt juba olemas.
Saabus Lessi siis 1,5 kuud tagasi, peale seda, kui meie seast lahkus eelmine lemmik - 3 kuune lontkõrvküülik Roosi. Ei kahetse, et merisiga sai kohe vahetult peale seda kurba sündmust võetud, sest ta on suutnud meid juba esimesest päevast saati rõõmustama panna
Lessi on ise ka rõõmsameelne ja väga suur suhtleja - võib tund aega järjest süles istudes krudiseda
Paari esimese päevaga õppis ära, kust pärineb tema värske salat ja kurk - st siis igakord, kui avan külmkapi ukse hakkab puurist kostma vinget kiunumist ja jalgade müdinat saepurugraanulitel.Lemmiktoiduks paistabki olema Lessil värske salat ja kurk. Olen püüdnud tema menüüd rikastada paprika, tomati jm näol, aga kõik selle on ta alati alles jätnud. Natuke õuna võib vahest nosida, aga lemmikute hulka see ei kuulu.
Praegu elab Lessike üksinda suures puuris. Lösutab päevad läbi võrkkiiges ja nosib uhkes üksinduses päevad läbi heina ja krõbinaid. Olen mõelnud pikalt, kas võtta talle kõrvale ka teine emane merisiga. Kuni tänaseni kahtlesin, kuna siit-sealt olen kuulnud, et erinevatest pesakondadest pärit loomad võivad minna omavahel kaklema. Nüüd natuke teemat uuesti uurides, olen siiski üpris veendunud, et sõbrakese kõrvale võtmine oleks hea mõte. Seega hoian nüüd silmad/kõrvad lahti ja ootan meie "õiget"
Ootan muidugi ka Teie soovitusi ja lugusid, kui kellegil on kogemusi, kuidas puuri praegusele omanikule võiks teise asuka juurde kolimine mõjuda
...
Algul oli kõige väiksem väga kohkunud olekuga, kuid päevaga on ta meil siin kohanenud ja tunneb end juba üsna julgelt. Üheskoos tegid nad ka rõõmutiire mööda tuba, mida saatis vali mula 
