Juhuse tahtel oleme jälle villakhiire omanikud. Seekord loodame, et saame temaga kauem aega veeta, kui pimeda Villuga.
Pibi on 2a, hall, isane ja algselt pärit kasvandusest. Sealt võeti ta lemmikloomaks kuid asjaolude sunnil otsiti uus peremees, kelleks sain mina.
13 juuni 2012a tuli ta meie juurde. Muidugi kaalusime tema võtmist hoolega ja peaaegu oleksime loobunud chinchilla koju toomisest. Bibi on oma vanuse kohta üsna pisike, kuid ilusate pikkade vurrude ja hoolitsetud karva ning oranzikas-kollakate hammastega. Ta on super iseloomuga, hästi sõbralik. Süles paneb pisike hiireke silmad kinni ja ootab paisi. Puuris tuleb juurde, et teda sügataks. Hästi suur suhtleja. Puutuda lubab Bibi ennast igalt poolt, ilma probleemideta. Ainult selili keeramine ei meeldi.
Kuna Bibit tema tervise huvides tuppa vabalt jooksma eriti ei lubatud, siis ei oska ta seda soovidagi. Bibi ei tea, et tubades on tasapinnad, et tapeeti on tore seinalt rebestada ja mööblile on võimalik hambajälgi jätta.
Aga ta õpib kiiresti. Iga õhtu saab meie poisu tuba avastada. Juba kargas sõbrake jooksu pealt, nelja jalaga vastu ust ja seina. Kepsutab nagu kevadine vasikas halja aasa peal. Võibolla olen isekas, kuid loodan, et ta mu elamist ei hakkagi närima.
Muutsin postitust, sest parandasin kirjavigu