Öösel hakkas õues udutama vihma. Vastikult niiske ja tuuline ilm. Terve päev pole päikest paistnud ja üldse meenutab kõik akna taga toimuv eelmise aasta novembrit. Aga pole viga, sest toas on ju ometi soe ja kuiv. Suurepärane võimalus kerida ennast vanaaegsesse tugitooli ja lugeda oma lemmikajakirja.
Tuba on vaikne, kui välja arvata väikeste jalgade tip-tip-tip-tip kuskil mööbli all. Näen silmanurgast kuidas kaltsuvaibal olev uhke tutiga vildist suss müstilisel kombel liigutab. Vana paharet Bibi ei suuda järjekordselt minu susse rahule jätta. Ta kohe ei saa teisiti. Bibil on nende sussituttidega mingi oma asi ajada. Enne kui jaole saan, liigub chinchilla kolmel käpal kalpsates ja suss hambus kapi alla. Näen juba vaimusilmas kuidas minu sussitutt Bibi hammaste all väiksemaks jääb. Ruttu panen ajakirja kõrvale ja lähen sussi päästma.
Natukese aja möödudes kuulen voodi alt raginat. Ei, Bibi ei näri seekord mööblit vaid midagi muud. Ilmselt mänguasja mille laps on villaku territooriumile unustanud. Ajakiri on nii põnev, et esialgu püüan mitte raginast välja teha. Lõpuks ei pea närv vastu ja kutsun lapse, et ta Bibi huviobjekti ära koristaks. Laps laskub käpuli ja satub Bibiga silm-silma vastu. Bibi ei karda vaid astub mitu sammu sissetungijale vastu, jäädes oma suurte silmadega "vaenlasele" otsa jõllitama. Laps muidugi põgeneb kisaga voodi peale. Teen villakule "kõššš"! Bibi putkab minema. Laps kasutab võimalust ja saabki oma mänguasja kätte. Kartes, et villakhiir kätte maksab varguse eest, teeb ta kähku toast minekut.
Vaevalt saan oma lugemist jätkata, kui Bibi diivanile hüppab ja küülikunahaga maadlema hakkab. Kui uuest pilgu tõstan on chinchilla võtnud sisse erilise poosi. Kõik on selge, Bibi pissib minu küülikunahka täis. Kohutav elukas! Kui vetsupaberiga tagasi tulin oli jälle mu suss kadunud.