Mina pidasin enne tuhkru saamist deegut, aga see viskas vedru välja. Kuna elan yksi, hakkasin juba paari päeva pärast uut seltsilist otsima, et igavust peletada. Vaatasin okidokis ja soovis kuulutusi. Nägin pilti mängivast sooblist. Võtsin siis omanikuga yhendust, see ytles, et kutsikatel pole pabereid ega kiipi ega midagi, pakkus väga odavalt, aga hinge tekkis kahtlus, ei julgenud ilma minevikuta looma võtta. Rääkisime päris pikalt veel, vahepeal helistasin Tartus yhele kasvatajale ja rääkisin sellega, tal olid vabad ainult albiinod, oleksin isegi ostnud, aga õnneks ei läinud kaubaks ei temaga ega selle naisega, kes yritas maha myya kaht kutsikat 1200.-/tk, kui mõlemad korraga võtta
Kuna huvi tuhkrute vastu oli suur ning tuhkruliidu lehel oli ka Heleri e-mail, võtsin yhendust temaga, soovides osta haruldast šampanja värvi kustikat. Saime ilusti jutule ja käisin neid elukaid vaatamas. Toona olid alles kõikide pesakondade kustikad koos vanematega- naksata sain kõigilt noorukitelt välja arvatud yhelt šampanjalt ja sooblilt, kelle pea oli päike nii pehmeks teinud, et nad istusid mul käes täitsa vagusi
. Olin kindel, et võtan looma temalt, aga ei suutnud kohapeal otsustada kas šampanja või tume soobel. Lubasin mõelda ja ühendust võtta. Mõtlesin päev läbi kaaludes 3 varianti. Need 2 elukat, kes mind ei hammustanud ja siis 1 pisike sooblike. Tema ma valisingi, sest tagasivaadetes tundsin temas midagi, mida teistega ei tundnud.
Selle eluka passinimi on VT Disco ja tahtsin talle ka Disco nimeks panna. Võtsin kuivtoidu kätte ja pakkusin talle seda peo pealt, kui lohistab end Dico peale kohale
. Toimis kyll, aga mitte kauaks, kui toitu ei pakkunud ja Disco ytlesin, siis ei kõssanud yldse.Ykskõik mis puhul Discoks kutsudes ei jõudnud see nimi talkle kohale, isegi kui diivani järamise pärast karistasin ja karjusin, Disco ei näri
. Juhtus aga nii, et see loom on keskmisest intelligentsem- hakkas ta ju esimesel päeval transpordipuurist tuaetiks areatud moodustist kylastama ja oma inteligentsi tõttu leidis esimese paari päeva jooksul mooduse, kuidas deegust järgi jäänud näriliste puuri uks lahti teha- õnneks pääses välja hommikupoole ja äratas mu yles, hammustades mind kõrvast (oi kui tigedaks selle peale sain). Aretasi välja uue tuhkrupuurishoidmise mooduse- tagurpidi pööratud näriliste puur, suutis ta ka sellest välja saada, puuril ju 3 erivärvi ust, pööa misüidi tahad, yhel hommikul oli seis selline, et looma see puur kaua kinni ei pidanud. nEnne tööle minekut pistsin ta sinna ja töölt tulles tormasin Petcenterisse ja ostsin uue transpordipuuri, täpselt samasuguse prototyybi, mida ta tualetina kasutab ( eelmine sai kahjustada, kuna ei saand aru, kuidas võret lahti teha
). Pistsin selle looma sinna ööseks. Ta sai väga vihaseks ja kskus vanal joogipudelil metallist jupi kyljest ning vesi voolas puuri põrandale, kuna ma olin suure pabina tõttu unustanud liivakastikese sellele elukale osta siis ta btegi oma hädad öösel sinna puuri. Vihast vahutades oli loom puuris ringi möllanud ja sõna otses mõttes sitaseks teinud iseenda ja kõik puuri seinad ning õhuvahede sisekyljed ja puuri võre, seestpoolt. Kui hommikul ärgates seda märkasin, siis sain väga tigedaks. Võtsin looma kuidagimoodi kätte ja karjusin talle otse näkku stiilis: et ta on täielik sitakäi, enam hullemat sitakäia kui tema pole ma elu sees näinud ja sellel planeedil temast hullemat sitakäia yldse ei eksiteerigi ( peale sõimutsüklit lõpetas loom pesus seal manisin ka paar korda, et ta on sitakäi) Järgneval hommikul teda puurist välja astes ytlesin talle: tule välja, Sitakäi, loom ajas siis end välja ja sattus jälle pessu ( see on igahommikune ja aeg-ajalt ka õhtune rutiin, kuna ma ple seda liivakastikest puuri muretsenud, kui loom toas on ja transportida ple vaja, siis hetkel ei näe selle kulu tekitamiseks põhjust). Igatahes, ma kordasin protseduuri 2-3 korda ja kui siis köögist magamis-elutuppa tulin ja Sitakäia näha polnud, ytlesin valjusti, kus Sa Sitakäi nyyd oled- peae seda hakkas teki all keegi vingerdama ja yritas sealt alt minu poole roomata. Sel hetkel sain aru, et olin sellele armasale olendile andnud koleda nime, aga midagi polnud teha, loom võttis selle omaks. Sellest hetkest saadik või juba siis, kui teda esmakordselt sitakäiaks sõimasin, ongi ta nimi Sitakäi. Loom tundub selle nimega igati rahul olevat. Kui kutsun nimepidi ja yteln veel tule siia, siis vurab see karvapall -myrakaru minu juurde.
Hoolimata oma nimest on tegemist armsa aga segase olendiga, kellest kasvab hea lemmik. Ta on juba praegu väike lemmikuke, aga vaja veel kasvatada teda.
Isiklikult arvan, et see loom ongi loodud kandma nime Sitakäi ja ootas seal Heleri juures, kuni ma temaga kokkusatun ja ta endale võtan. See hull elukas on ikka põrgut teinud kyll, suutis isegi suure kapi otsa ronida mul... aga ära ma teda ei annaks, ta on siiski minu pisike lemmik