Veekilpkonna pidamistingimused

Suuremad ja väiksemad kilbilised

Veekilpkonna pidamistingimused

PostitusPostitas Kissu (Teema autor) » 18. november 2005, 22:37

Irma kirjutas:Taustateave
Punakõrv-ilukilpkonna tunneb kergesti ära: tema silmade taga asuv erepunane laik on väga hea eristamistunnus, seljakilp on enamasti roheline ja noorel kilbul ere rohelise-kollasemustriline. Mida vanemaks loom saab, seda tuhmimaks muster muutub. Eestis müüdavad veekilpkonnad on punakõrv-ilukilpkonnad (ladinakeelse nimetusega Chrysemys/Pseydemys scripta elegans). Seda kilpkonna kasvatatakse hulgaliselt Ameerika Ühendriikide kaguosa farmides ning mitmel pool mujal maailmas, üldse on ta kõigist mageveekilpkonnadest kõige arvukam liik. Inimeste poolt kodudest välja visatud kilbud on aga elama asunud paljudes maailma paikades, kus vähegi leidub sobivaid keskkonnatingimusi - soodes, tiikides, kraavides ja madalamates jõgedes. Enamus maailma lemmikloomakauplustes müüdavatest punakõrvadest on pärit spetsiaalsetest kasvandustest. Punakõrv-ilukilpkonna liha on idamaades väga hinnatud.

Kilpkonnast üldiselt
Punakõrv-ilukilpkonn kasvab suureks - kuni 30 sentimeetrit. See on küllalt pikaealine loom, kes heades tingimustes elab vangistuses üle 10 aasta vanaks (harukordsetel juhtudel isegi kuni 25-30 aastat). Isasel kilpkonnal on esijäsemetel hästi pikad küünised.
Veekilpkonn on üsna territoriaalne ja üksildane loom, seetõttu kui tahad pidada koos 2 või enamat looma, tuleb mõlemad loomakesed soetada korraga ja noorest peast. Ning ka siis ei saa pead anda, et nad suureks saades teineteisega kaklema ei lähe. Ära võta veekilpkonna sageli kätte, sest see tekitab loomas stressi. Stressi tagajärjel võib loomakesel isegi söögiisu kaduda ning ta võib surra. Tegelikult võiksidki oma looma kätte võtta vaid siis, kui seda tõesti vaja on - akvaariumi puhastamise või ravimise ajaks näiteks. Julgemat looma võib aeg-ajalt ka tuppa jalutama lasta mõneks ajaks (kindlasti järelevalve all). Oma käed võiksid kilpkonna puutudes eelnevalt märjaks kasta, sest nii väheneb tõenäosus vigastada punakõrva tundlikku nahka, mis vastasel juhul võib viia nakatumiseni bakterite või seentega. Meeles pead pidama ka, et veekilpkonn võib veest väljas olla korraga maksimaalselt 24 tundi ning isegi kui sa ravimise või muul eesmärgil pead teda pikemat aega veest väljas hoidma, tee talle regulaarselt vanne (umbes pool tundi korraga).

Enne, kui ostad kilpkonna!
Lemmikloomapoodides võib sageli näha müügil pisikesi armsaid veekilpkonnapojukesi, keda nähes lapsed oma vanemaid kohe manguma hakkavad, et talle see tore olevus ostetaks. Ka täiskasvanud heldivad sageli seda tillukest kilbut nähes - pealegi maksab ta ju nii vähe - ning ostavad loomakese kõhklematult ära, mõtlemata ja uurimata, milliseid kulutusi see endaga kaasa toob ning kui suureks loomake tegelikult kasvab. Ning kui kilpkonn on juba pool aastat või aasta vana, talle esialgselt soetud väike veenõu kitsaks jäänud ning loomake ei kavatsegi oma kasvamist järele jätta (väiksest viiesentimeetrisest olevusest kasvab ju 30 cm pikk ja vilgas loom!), siis pöördutakse suures hädas loomapoe või loomaaia poole palvega loom vastu võtta, sest "kodus pole tema jaoks enam ruumi". Seetõttu loe alljärgnev läbi ja otsusta alles siis, kas sul on raha, ruumi ja viitsimist oma esialgu nii väikesele, kuid hiljem väga suureks kasvavale kilbule korralikku terraariumi soetada.
Ostes omale punakõrv-ilukilpkonna, pead arvestama, et ta kasvab väga suureks ning on aktiivne ja liikuv loom. Seetõttu on talle vaja väga suurt akva-terraariumi. Ära osta oma kilbule neid pisikesi plastmassist vannikesi, mida loomapoodides müüakse - need võivad küll tunduda ilusad ja odavad, kuid on kilbule liiga väikesed ja kui algul tundubki, et pisike loom mahub sinna ära, siis pead juba väga varsti talle suurema eluaseme ostma. Pealegi - kui kilps natukenegi suuremaks kasvab ja sa hoolega ei jälgi, siis on ta sellest anumast ühel hetkel kadunud ning kuna väike veekilpsu on väga vilgas loomake, ei pruugi sa teda leida enne, kui on juba hilja. Seega raiskad sellist väikest plastkaussi ostes mõttetult raha ja võid kergelt oma kilbust ilma jääda.

Elupaik
Punakõrv on kilpkonn, kes elab suurema osa oma elust vees. Samas vajab ta ka kuiva pinda. See tähendab, et punakõrvale akvaariumi sisustades tuleb talle ehitada veest välja ulatuv kõrgem koht, kus ta saaks end lambi all soojendada. Akvaarium peaks mõõtudelt olema nii suur kui võimalik, sest loom kasvab üsna ruttu ja veega osa saab hiljem suurendada. Soovitatakse alustada 75-liitrisest akvaariumist, kuid võimaluse korral ostke kohe suurem, sest muidu peate küllalt kiiresti jälle uue muretsema. Täiskasvanud looma akvaarium peab olema vähemalt 200-liitrine. Akvaariumi vesi peab olema puhas ja soe. Vesi võib olla toasoe, kuid mitte alla +21...24°C. Liiga kuumas vees (üle +30°C) te aga "küpsetate" oma kilpkonna ära. Vee puhtuse tagab korralik filtratsioonisüsteem ja piisavalt sagedane akvaariumivee vahetamine. See, kui tihti tuleb vett vahetada, sõltub akvaariumi suurusest, selles elavate kilpkonnade arvust ja filtratsioonisüsteemi töö efektiivsusest. Ühe täiskasvanud kilpkonna (oleneb suurusest muidugi) jaoks peab ainuüksi veepinda olema vähemalt 100 liitrit. Kindlasti on vajalikud ka UV-lamp ja soojenduslamp. Akvaarium peab igaks juhuks olema varustatud kattega, siis ei roni kilpkonn sealt välja.
Vesi peaks moodustama vähemalt 2/3 akvaariumist ning ülejäänu siis kas kallas või saareke. Veekilpkonn ei ole päris vee-elanik ja peab seetõttu saama end aeg-ajalt veest väljas kuivatamas käia, vastasel korral võib ta haigestuda. Maa kohal peab loomal olema roomajatele mõeldud valgus- ja soojenduslamp, mille all peaks temperatuur olema 30 kraadi, mujal terraariumis vähem. Osta kindlasti spetsiaalne roomajate valguslamp (Osram Bio-Lux, Repti-Sun või Vita-Lite), need on päevavalgusele kõige sarnasemad ning sisaldavad UV-kiiri ja ka D-vitamiinikiiri, mida kilpkonnale väga vaja on - muidu muutub tema kilp pehmeks. Valguslampi vaheta umbes kord aastas, sest peale seda aega lambi kasulikud omadused vähenevad. Kui märkad, et su kilpsu üldse veest välja ei tule, siis võib põhjuseks olla kas liiga väike kuivamaa pind, liiga vähene soojus või on maatükile pääsemine raske. Selgita põhjus välja ja kõrvalda see.
Akvaariumi põhja võid panna kas akvaariumipoes müüdavat jämedat kruusa (peenem kruus ja liiv on ohtlikud, kuna võivad põhjustada allaneelamisel eluohtlikke sooleummistusi) või veel parem, ümaraid jõekive, aga võid jätta põhja ka täiesti paljaks. Kilpkonnale sellest suurt vahet pole, lihtsalt kruusa või kividega kaetud akvaariumipõhi on ilusam vaadata. Lagedat, ilma kruusapõhjata akvaariumi on sul aga kergem puhastada. Mingil juhul ära pane akvaariumi põhja kruusa ega muud materjali, kui akvaariumis ei ole väga võimsat filtrit.
Filter peab kindlasti olema, see puhastab vett ning ka õhustab. Filter peab olema võimas; arvesta sellega, et veekilpkonn toodab palju mustust (väljaheited, loomne toit jne), millega filter peab toime tulema. Kui vesi on must, jääb su kilpkonn kohe päris kindlasti haigeks. Seetõttu tuleb veekilpkonna jaoks osta palju võimsam filter kui kaladele. Nii et kui poes pakub müüja sulle just sinu akvaariumi mõõtmetele vastavat filtrit, siis vali veel suuremale akvaariumile mõeldud filter. Filtrit pead puhastama kord nädalas. Palu müüjalt, et ta sulle näitaks, kuidas seda teha.
Pane akvaariumisse ka soojendi, mis vee temperatuuri kogu aeg ühtlase hoiaks.
Kaladega ega päristaimedega ei maksa täiskasvanud kilpkonna akvaariumit asustada, kuna ta sööb need päris ruttu ära. Kui su kilpkonn on aga veel väike, võid sinna asustada nii kalu kui istutada mõned taimed: kas päris või kunsttaimed, on juba sinu valida.

Toidust
Veekilpkonna pidamisel on väga oluline tema õige toitmine. Veekilpkonnade toitmine erineb täielikult maismaakilpkonnade omast. Punakõrvad on peamiselt lihasööjad - mida vanemaks saavad, seda rohkem taimset toitu sööma hakkavad - ning kui tahad, et su loomake elaks kaua ja oleks terve, siis peab nende söögilaud olema vaheldusrikas.
Neile valmistatakse ka spetsiaalseid toidusegusid, mida saab lemmikloomakauplustest osta. Samas tuleb arvestada, et "kommertstoidu" osakaal ei ületaks veerandit kogu menüüst. Veekilpkonnale võib pakkuda ka kvaliteetset kassitoitu (krõbuskeid), maksa, keedetud kana või hakkliha, aga ka taimset toitu (mitmesugused puuviljad, akvaariumitaimed ja aedviljad). Omal kohal on ka vitamiine ja mineraale sisaldavad preparaadid, mida saab osta veterinaarapteekidest.
Söötmise juures tuleb tähele panna, et kilpkonnale liiga palju toitu korraga ei pakutaks, sest kauaks vette ligunema jäänud söök läheb kergesti roiskuma. Väikest (kuni 1-aastast) veekilpkonna toida 1 kord päevas ning nii palju korraga, et ta 10-20 minutiga kogu toidu ära sööks. Noorele kilpkonnale (1-2-aastane) anna samadel tingimustel süüa ülepäeviti. Täiskasvanud kilpkonnale (3 aastat ja vanem) piisab ka 2 korda nädalas (tingimuseks ikka, et 10-20 minutiga toit söödud oleks). Ole täiesti rahulik - sellest piisab talle! Kuigi kilps võiks süüa lõpmatult, ära lase end tema käitumisest eksitada - looduses on pidev toiduotsimine ju ainus viis, kuidas ta ellu jääb!
Võid oma kilpkonna toita eraldi veenõus - see välistab akvaariumivee reostumise ja niimoodi saad näha ka, kas ja kui palju kilpsu sööb. Söötmisnõu peab olema nii suur, et kilpsu sinna ilusti ära mahub ja et vesi kataks kilpsu kilbi. Pea meeles, et veekilpkonn suudab neelata üksnes vee all, seetõttu peab tal alati olema söömise ajal vee all.
Kilpsule sobiv kõrvaltoit:

Roheline:
Akvaariumitaimed; kaalika-, naeri- ja peedipealsed; aedsalat; võilillelehed; rohi (vesihein), ristikhein, taimepealsed, lollo rosso salat. Väldi spinatit, oblikat, peterselli ja rabarberit!

Köögiviljad:
Kabatśokk, värsked herned kaunades, toores kartul (mitte rohelised kohad, need on mürgised), porgandiviilud, rohelised oad, tomat, suvikõrvits.

Puuviljad:
Head: viigimari, viinamarjad, mustsõstar.
Aeg-ajalt võid anda: banaan, maasikas, õun, tsitruselised, sinikad, õun.

Loomne toit (1-2 korda nädalas):
Külmkuivatatud ja sügavkülmutatud kalatoit ja ka elustoit kaladele, vihmaussid, jahuussid vmt (akvaariumipoodidest saad), väiksemad akvaariumikalad, kilgid, teod, krevetid (neid kõiki võib anda ka elusalt), keedetud kanaliha, keedumuna.
Vältida tuleks hamburgerit, sealiha ja muid rasvaseid toite ja ära anna oma kilbule toorest liha - haigused ja reostus!)

Spetsiaalne kilpkonnatoit:
Tetra`s ReptoMin; Wardley`s Reptile T.E.N; ZooMed Aquatic Turtle Food, HBH Turtle Bites, Purina AquaMax, Tetra`s Repto Treat (sisaldab kuivatatud loomseid organisme).
NB! Meil müüakse peamiselt ReptoMin`i toitu, kuid võid loomapoodidest küsida, võibolla on müügil ka teisi kilpkonnatoitusid.

Toidulisandid kaltsiumi ja D-vitamiini jaoks:
Reptile Tri-Cal või Rep-Cal, neid peetakse parimateks. Kasuta kord nädalas. Võid osta ka vitamiinilisandeid.
NB! Ära osta toidulisandeid, mis sisaldavad fosforit - üleannustamise oht (kuna enamik kilpkonnatoitusid juba sisaldab seda).

Kaltsiumist
Kaltsium on veekilpkonnale äärmiselt oluline aine, ilma milleta tema kilp deformeerub - muutub pehmeks ja kasvab ebaloomulikuks. Kaltsiumi omastamiseks on hea kilpkonnale anda toidu kõrvale kaltsiumipreparaate, mida ta siis haukab sedamööda, kui palju tunneb selle järele vajadust. Selleks sobivad tindikala luu, kaltsiumiplokk (mõlemad loomapoodides müügil) või keedetud ja purustatud munakoored.
Kaltsiumilisanditest üksi aga ei piisa. Kaltsiumi omastamiseks vajab kilpkonn D3 vitamiini, mida ta saab päikesevalgusest. Kuna me oma kilpkonnale päikest vajalikul määral lubada ei saa, siis tuleb tema terraariumi kohale paigaldada spetsiaalne roomajatele mõeldud päevavalguslamp.
Nüüd toiduainetest, mida tuleb kas vältida või anda vähem:

Aedviljad, mida anda vähem või üldse mitte:
Spinat, rabarber, oblikas, petersell - need sisaldavad oblikhapet, mis ei lase kilbu organismil kaltsiumi omastada; eriti ohtlikud on seetõttu rabarberi lehed, mille söömine võib punakõrvale isegi surmaga lõppeda.
Kapsas, kaalikas, sojaoad, redis, - neid anna vaid harva, kuna sisaldavad kilpsu jaoks teatud ebasobivaid aineid (ingl.keeles goitrogen), nende viljade sagedasel andmisel tekivad neeruhaigused.
Püriinirikkad toiduained nagu herned, oad, seened, karp- ja koorikloomad ja siseorganid - neid anna vaid aeg-ajalt; sagedasel andmisel tekitavad podagrat (moonutavate liigesepõletikega kulgev krooniline ainevahetushaigus).
Jääsalat ja seller - mõttetud toiduained, kuna ei sisalda eriti toitaineid ega kiudaineid. Kuna paljud kilpkonnad aga armastavad jääsalatit, siis söödavad omanikud sageli oma kilpsusid põhiliselt just sellega. Tulemuseks on haige loom, kes ei ela kaua (toitainete puudus). Samas on mõned teadlased arvamusel, et jääsalat sisaldab mõningal määral antiseptilisi toimeaineid, seega selle andmine lisatoiduna või magustoiduna on õigustatud, mitte aga põhitoiduna. Näiteks, kui kilps peale väikest loomset pala, peale suure võilillelehe ja tindikalaluu haukamist nurub veel süüa, võid anda talle lisaks salatilehe või selleritükikese.

Liha
Inimestele mõeldud lihatoodete ning kassi- ja koeratoitude andmisega ole ettevaatlik ja ära anna neid liiga tihti. Põhjus selles, et need tooted on väga proteiinirikkad, mis aga koormab veekilpkonna neerusid liigselt. Samuti võib liiga sagedasel proteiinirikka toidu andmisel kilp deformeeruda, muutudes näiteks püramiidikujuliseks. Vahetevahel võid neid tooteid küll anda, kuid ka siis vähe korraga ja vaid lisandina teistele toitudele. Mingil juhul ei tohi liha ega kassi-koeratoite anda kilbule põhitoiduna- siis oled oma kilbust peagi ilma (neerud ütlevad üles).
Liha andmisel tuleb suuremad tükid väiksemaks teha, sest suurtest tükkidest ei saa kilps jagu. Eriti ettevaatlik ole toore liha ja kalaga (välismaised allikad ei soovita toorest liha ega kala üldse anda). Põhjusi on mitmeid: esiteks- toores liha reostab kiiresti vee ja akvaarium hakkab haisema, teiseks- toores lihas võib leiduda ohtlikke baktereid (ka salmonella).

Konserveeritud ja muul moel töödeldud toiduained:
Need on sageli liiga soolased ning sisaldavad säilitus- ja värvaineid. Sel põhjusel tuleks sellistesse toitudesse suhtuda ülima ettevaatlikkusega.

Ühegi toiduga ei tohi liialdada. Kui toidad kilbut mitmekülgselt ja vaheldusrikkalt, siis ei juhtu midagi. Kui tal on alati saadaval kaltsiumipreparaadid (tindikala luu, kaltsiumikivi või purustatud munakoored), siis ei ole tähtsust, kui kõrge või madala kaltsiumisisaldusega on kilpsule antav põhitoit.


Tervis
Kui punakõrva õigesti hooldada ja toita, siis ei haigestu nad peaaegu kunagi. Valed pidamistingimused, kaasa arvatud liiga külm (alla 21 kraadi) ja räpane vesi ning ühekülgne toitmine, muudavad nad aga haigustele vastuvõtlikuks. Neil esineb ka nakkushaigusi ja parasiite. Kui teie loom on haige, on kõrgem veetemperatuur (+27...30°C) talle parem. Sellise temperatuuri juures funktsioneerib tema immuunsüsteem kõige efektiivsemalt. Üldiselt ei tasu oma kilpkonna ise ravida, haige loomaga tuleks siiski pöörduda loomaarsti poole.
Kui ei taha süüa ja magab, on vesi külm.
Kilpkonnale võib anda teatud liiki ussirohtu, mis on mõeldud koertele-kassidele. Näiteks sobib fenbendasool (Panacur) doosis 25-50 mg/kg. Anda võib ka muid fenbendasooli sarnaseid ussirohtusid (mebendasool jt.) 2,5% lahust 3 ml/kg. Kindlasti ei tohi anda ivermektiini ja piperasiini. Kui lähed selle jutuga oma loomaarsti juurde, saad kindlasti abi.
Nahka ajab kilpkonn tavaliselt siis, kui ta kasvab. Kui nahaajamine on pikaajaline, nahatükid on hägused ja punakad, siis võib tegemist olla nahahaigusega, mille põhjuseks on tavaliselt sogane vesi ja kehvad pidamistingimused.
Kui näed, et su loom on haige, tema käitumine ja välimus muutunud, tuleb temaga kindlasti pöörduda loomaarsti poole.
Üks hea tervise tunnuseid on toitumine - kilpkonn, kes sööb, on ilmselt terve.

Terve looma tunnused on järgmised:
Silmad peavad olema selged, need ei tohi olla kokku kleepunud, vesised, rähmased ega aukuvajunud.
Suu peab olema puhas, keel roosakaspunane. Suus ei tohiks olla vahtu ega eritisi, suu ei tohiks hingamisel avaneda.
Ninasõõrmed peaksid olema kuivad, vabad, hästi nähtavad, need ei tohiks olla kokkukleepunud, ummistunud ega niisked, sinna ei tohiks olla kogunenud eritisi ega vahutaolisi moodustisi.

Nohu
Niipea kui märkad, et kilpkonna nina on vesine ja sõõrmed ummistunud, tuleb kohe arstile minna, sest sellest võib edasi areneda kopsupõletik, mis kahjuks enamasti surmaga lõpeb.

Bakterite põhjsutatud nakkushaigused.
Neid võivad levitada nii lestad kui neid võib saada ka väliskeskkonnast. Sümptomid võivad varieeruda alates näiteks mädapaisetest kuni äkksurmani, kui haigus muutub üldiseks. Ühe nähtusena nimetasime juba nohu, mille korral loomake kiiresti arsti juurde viia tuleb.

Salmonelloos.
See on väga tõsine nakkushaigus. Mingeid silmaga nähtavaid haigustunnuseid ei pruugigi üldse täheldada, kuigi looma väljaheidetes on bakterid olemas ning laboris analüüsides saaks nende olemasolu kindlaks teha. See haigus kujutab endast inimesele isegi suuremat ohtu kui loomale, sest on väga nakkav. Seepärast on väga tähtis, et sa kilpkonna näo vastu ei paneks, tema eluaset puhastades kannaksid ühekordselt kasutatavaid kindaid ning peale igakordset kilbuga kokkupuudet peseksid põhjalikult käsi. Tee nende ettevaatusabinõude vajalikkus selgeks ka oma lastele! Ära vala nakkusohtlikku vett mitte kraanikaussi, vaid tualetipotti.

Seennakkused.
Nahale tekivad sageli valkjad ribad. Seente paljunemise vältimiseks vaheta akvaariumis sageli vett (vähemalt 2 korda nädalas) ja pöördu loomaarsti poole. Vahel aitab, kui hoida nakatunud punakõrva mõnda aega veest väljas.

Kehtib reegel: kui märkad, et su kilbu käitub ja näeb välja teisiti kui tavaliselt, siis eralda ta kohe teistest loomadest (kui pead koos mitut kilbut) ja vii ta esimesel võimalusel arsti juurde.

Tingimused akvaariumipidamisel
1. Ei tohi asetada otsese päikese kätte ega radiaatori äärde - ülekuumenemise oht, lisaks hakkavad vetikad vohama.
2. Aerosoole ega muid tugevalt lõhnavaid puhastusvahendeid akvaariumiga ühes ruumis ei kasutata - loomake saab mürgituse. Kui pead seda siiski tegema, siis kata akvaarium hoolega kinni.
4. Aseta akvaarium pistikupesa lähedale - pikad looklevad juhtmed jäävad jalgu ja võivad tekitada õnnetuse. Juhtmed on vajalikud lampide ja muu tehnika jaoks.
5. Akvaarium peab olema täpselt loodis ja seisma tugeval alusel, kuna ta on väga raske ja loodist kõrvale kaldudes võib vee surve mingile küljele põhjustada klaasi purunemise.
6. Ära pane lampe terraariumile liiga lähedale, kuna nood võivad temperatuuri liigselt tõsta. Aga lamp ei tohi olla kaugemal kui 40 cm.
7. Aseta akvaarium rahulikku kohta (mitte otse ukse alla), kus möödakäimine võimalikult vähe häirib.
(\(\
(>'.')
(~(")(")
Kasutaja avatar
Kissu
Mental health will soon be yours..
Administraator
Administraator
 
Postitused: 10146
Teemad: 936
Pildid: 1303
Asukoht: Tartu/Jõhvi
Teda kiideti: 1 korda
Vanus: 40
Sugu: Naine
Tuju: Unine
Prindi postitus

Re: Veekilpkonna pidamistingimused

PostitusPostitas liis-123 » 30. september 2009, 18:07

kui ei ole võimalik osta veekilpkonnale suuremat akvaariumit kas ta lepib ka 100 liitrise akvaariumiga kui hoian teda vahepeal lihtsalt lahtiselt ?
Ma armastan oma Minnit
liis-123
Uus kasutaja
Uus kasutaja
 
Postitused: 13
Teemad: 1
Teda kiideti: 0 korda
Sugu: Naine
Prindi postitus

Re: Veekilpkonna pidamistingimused

PostitusPostitas Sirtsu56 » 01. oktoober 2009, 22:10

Hmm olen isiklikult näinud kahte veekilpkonna kes elavad 400l akvaariumis ,mis oli minu meelest väga kitsas. Niiet ma ei kujuta ette supitaldriku suurust kilpkonna 100l akvaariumis.. Mis sa ise arvad ?
Heateod ununevad kergesti, aga halbu tegusid peetakse meeles.
Kasutaja avatar
Sirtsu56
Pere liige
Pere liige
 
Postitused: 622
Teemad: 12
Pildid: 2
Asukoht: Tallinn
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Naine
Prindi postitus

Re: Veekilpkonna pidamistingimused

PostitusPostitas Loomahull » 02. oktoober 2009, 16:55

100-liitrine on tõesti väike. Ja veekilpkonn ei ole loom, kes toas ringi jalutaks. Nii et kui Sa ei suuda võimaldada talle korralikke elutingimusi, siis pole mõtet ka looma võtta. Tegelikult on nad vägagi liikuvad loomad, mida võibolla muidu sõna "kilpkonn" kuuldes eriti ei arvaks.
Nõelasilma ei mahu kahte niiti, nii ka südamesse kahte armastust.
Tuustik, Sueño ja Kilpsi
Kasutaja avatar
Loomahull
Armastus on edu saladus.
Küülikuküla & Kilpkonnaaedik
Küülikuküla & Kilpkonnaaedik
 
Postitused: 4007
Teemad: 36
Asukoht: Haapsalu
Teda kiideti: 1 korda
Vanus: 32
Sugu: Naine
Prindi postitus

Re: Veekilpkonna pidamistingimused

PostitusPostitas Artur » 26. november 2009, 12:06

Oeh. Minuga oli samamoodi. Imepisike kilbukene loomapoes ja süda läks sees kohe puperdama. No nii armas oli! Ei teadnud ma tema pidamisest suurt midagi. Kuigi võhiklikkusest ei olnud tal alguses üldse korralikke tingimusigi, pole ta kordagi haige olnud. Tugeva tervisega kilpsu. Nüüdseks on loomulikult paremad tingimused. Ikka tasapisi üritan ta elukohta paremaks teha :)
Kuid asi, millest mina aru ei saa, on see, et kuidas inimesed lihtsalt loobuvad oma kilpkonnast, sest "pole ruumi"?? Mismõttes ei ole ruumi?? Terve pere elab 4m2 suuruses vannitoas, et tõesti pole ruumi? Minu väikses toas on ALATI mu tupsu jaoks ruumi (isegi siis, kui ta veerandiku mu toast enda alla nõuaks :P). :) Ta on ju nii armas, isegi siis kui ta on 10x suurem, kui võttes!

Lisaks, minu veekilpkonn on väga selline loom, kes toas ringi jalutaks. Talle väga meeldib. Talle jääb isegi terve korter väikseks kui jalutada tahab. Kui välja lasta, siis ta ei üritagi peitu pugeda, nagu hirmunud loomad seda teevad, vaid just vaatab, uurib, kõnnib, ronib. Niiet see oleneb nüüd küll konkreetsest isendist. Ka neil on erinevad iseloomud.
Artur
Uus kasutaja
Uus kasutaja
 
Postitused: 15
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Naine
Prindi postitus

Re: Veekilpkonna pidamistingimused

PostitusPostitas Sirtsu56 » 26. november 2009, 23:18

Eks minagi olen vaadanud, neid pisikesi ujumas akvaariumis, jääksid nad nii pisikesteks elu lõpuni siis võtaks kasvõi 5 akvaariumisse sulistama :D :)
Heateod ununevad kergesti, aga halbu tegusid peetakse meeles.
Kasutaja avatar
Sirtsu56
Pere liige
Pere liige
 
Postitused: 622
Teemad: 12
Pildid: 2
Asukoht: Tallinn
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Naine
Prindi postitus

Re: Veekilpkonna pidamistingimused

PostitusPostitas Lenz » 06. detsember 2018, 23:47

Sama ka mul, vesikilpkonn tatsab uudishimulikult rahus mööda tuba ringi.
Viimasel ajal on nii, et hakkab akvaariumi kraapima pinksal ,ehk annab märku, et tahab välja saada.
Kuid ei julge teda kaua niisama hoida.
Ehk on keegi targem ja oskab öelda kaua võib kilpkonn ilma vees olemata olla? Praegu on nii,et umbes tunnike on veeta ,kuid ikka kraabib nagu tahaks välja saada akvaariumist.
Lenz
Uus kasutaja
Uus kasutaja
 
Postitused: 1
Teda kiideti: 0 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus


Tagasi: Kilpkonnad

Kes on online

Kasutajad vaatamas seda foorumit: Registreeritud kasutajad pole ja 3 külalist