Kilpkonnade vaenlased ja muud ohud

[Helen]

kilpkonn paistab üsna hästi kaitstud loom olevat - kilp kahel pool keha, soomused peal ja jäsemetel - aga siiski varitsevad ka teda ohud, millest peremees peaks teadlik olema.
1) teised loomad - kilpkonna kaitsereaktsioon on kilbi sisse tõmbumine. kui ründajal just pikki küüsi-hambaid pole, siis ta konna kätte ei saa. aga kasside küüned, rottide hambad ja lindude nokad võivad isegi täsikasvanud kilpkonna tõsiselt vigastada. kui ka vigastused eluohtlikud ei ole, paranevad nad ikkagi väga aeglaselt ja saadud shokist muutub kilpkonna meeleolu pikaks ajaks (võibolla isegi kogu eluks) kartlikuks ja närviliseks.
seepärast peab kodudes, kus peale kilpkonna kasse, koeri, rotte või muid agressiivseid loomi peetakse, olema kilpkonna pesa pealt kindlalt kaetud ning kilpkonna ei tohi jätta järelvaleveta teiste koduloomade jurde. ka õues jalutades tuleb olla väga ettevaatlik ning jälgida ümbrust, et ennetada võimalikke rünnakuid. NB! mingil juhul ei tohi kilpkonnaga ühes puuris pidada teisi loomi, eriti närilisi!
2) tähelepanematu inimene võib maas vudivale kilpkonnale peale astuda, või ta kogemata käest maha pillata. tulemuseks on põrutus ja halvemal juhul ka haavad, luumurrud. NB! väikelapse kätte ei tohi looma anda!
3) kilpkonn ise ei tea ka alati, mis talle parim on. ta ei tea, et ta vajab oma peremehe pidevat kaitset ja ei saa looduses üksi hakkama. kogemata jooksu pääsenud kilpkonn kaob väga kergesti ära ja võib nii õnnetustesse sattuda.
kadunud kilpkonna on kõige kergem leida toas krabinat kuulatades ja looduses rohu liikumise järgi, samuti tasub kontrollida kõiki lillepuhmaste ning põõsaste aluseid, konnale meeldib varjuda. NB! kilpkonn võib soojas üllatavalt kiiresti liikuda!