Artikkel stepikilpkonnadest

[Mercar]

Enne kilpkonna võtmist mõtle hoolega järgi!

Millega peab arvestama stepikilpkonna võttes?
Kindel et sulle meeldib koduloom, kes sind järjekindlalt ignoreerib? Kes ei reageeri oma nimele? Kes on igav ja tuim nagu kalad akvaariumis, kuid tunduvalt vähem atraktiivse välimusega ning nõuab rohkem hoolitsust? Kilpkonn pole pehme ja karvane mänguasi, vaid kõva, külm ja sile; ta pea on väga mao pea moodi muuseas! Kilpkonnale ei meeldi kui teda kallistatakse või üldse katsutakse. Kilpkonnale lihtsalt ei meeldi inimesed ja kõik! Tal omad asjad ajada. Aga sellest hoolimata pead sa teda toitma ja välja jalutama viima ning vitamiine andma, iga aasta kalleid lampe ostma, pesas liiva vahetama. Seda kõike oma 50 aastat järjest!
Võta kass või merisiga ja jutul lõpp!

Kilpkonna pesa
Parim on puistata kilpkonna pesa-kasti põrandale paks kiht (vähemalt 5 cm) liiva, sest kilpsid armastavad kaevata. Liiv on parim ka küünte kulumise seisukohast - see ei kuluta üleliia (nagu juhtub näiteks kivisel pinnal) ega lase küüntel ka liiga pikaks kasvada (tavaline vaibal/põrandal elaval kilpkonnal). Liiva peale võiks panna käbisid, lehti, kuivanud kõrsi, sammalt, puu(koore) tükke, üksikuid kive või kivikesi ja muud kulu. See peaks olema kilpkonna looduslikele elutingimustele kõige sarnasem. Samuti on sellise nodi sees kilpkonnal turvaline (võib soovi korral peitu pugeda) ja huvitav (saab turnida ja kaevuda). Kilpkonn on uruloom, ta tahab, et magades oleks katus peakohal. Samas on ta ka väga loominguline - ta tahab pidevalt oma eluruumi ümber kujundada (kahjuks ei lange ainult tema ilumeel inimeste omaga hästi kokku). Saepurugraanulid, kassiliiv, rebitud ajalehed või salvrätid pole kilpkonnale mingi õige pesa. Pealegi võivad trükimust, paberite rebimisest tekkiv tolm või kassiliiva koostisosad kilpkonna tervist (eelkõige hingamisteid) kahjustada. Muld, turvas ja muud niiskust imavad materjalid ei sobi samuti kilpkonna pessa.

Kilpkonna pesas võiks olla mõni suurem lame kivi, mille võiks paigutada lambist pisut eemale, sest sealt pealt on hea loomale süüa anda, nii et toit liivaseks ei lähe. Kui kivi on otse lambi all, närbub toit kiiresti ära. Karedalt kivilt söömine aitab ka liiga pikaks kasvavat "nokka" kulutada. Teine võimalus kilpsile toitu serveerida, on asetada mõni suurem taldrik või vaagen toiduga pessa. Siis ronib konn taldrikusse (sest ta armastab oma toidu peale ronida) ja sööb sealt.

Ettevaatlik peab olema kõikvõimalike elustaimede pessa paigutamisega. Esiteks üritab kilpkonn neid kindlasti süüa või neist üle ronida, nii et neist ei jää nii kui nii midagi järele, kui need ta käpaulatuses on. Teiseks võivad need olla talle mürgised või looma vigastada (kaktused). Kunsttaimed pole sugugi parem lahendus – nende mälumine on loomale veel ohtlikum ja vaevalt ta nemadki ringituuseldades rahule jätab.

Pesa suurus sõltub looma suurusest ja aktiivsusest. Üldiselt peetakse minimaalseks väiksele kilpkonnale 1 x 0,6 m liikumisruumi. Samas võin omadest kogemustest öelda, et minu pisike konn tunneb end hästi, kui tema käsutuses on terve toa suurune ruum. Väikeses kastis muutub kilpkonn rahutuks ja muudkui kratsib-kaevab et välja pääseda. See pole tüütu mitte ainult loomale endale vaid ka ta omanikule. Pikemas perspektiivis muudab liiga väike ja igav pesa looma loiuks - seal pole midagi teha ega kuhugi minna.

Kilpkonna pesaks sobib mõni suur klaasist, plastmassist või puust kast. Seinte läbipaistvus pole oluline. Pigem tuleb tähelepanu pöörata, et ta ei saaks põhjast läbi kaevuda ega äärtest üle ronida, st. pesa pinnasest peavad seinad olema kõrgemad vähemalt kahe kilpkonna kehapikkuse võrra (sest ta oskab end kikivarvastele püsti ajada!). Kast ei pea olema pealt kaetud, välja arvatud kui majas on teisi loomi, kes võiksid kilpsi ohustada.

Kilpkonnade pidamisest külmas (meie) kliimas:
http://www.tortoisetrust.org/articles/housing.html

Et suvi oleks seiklusrikas:
Suveks oleks hea leida kilpkonnale võimalus saada naturaalset päikesevalgust ja veeta võimalikult palju aega vabas õhus. Näiteks seada sisse suvepesa rõdule või aeda. Välipesa tehes tuleb hoolega jälgida, et see oleks konnale turvaline - et ta ei saaks sealt minema putkata ja et teised loomad talle ligi ei pääseks. Kassid, koerad ja isegi mõned linnud võivad kilpkonna heaks suutäieks pidada. Seepärast tuleb õuepesa kindlasti katta pealt nt. võrguga (klaas ei sobi, sest see ei lase ka vajalikku UV-kiirgust läbi). Ei tohi unustada et kilpkonn on väga osav kaevaja ning võib end talle ehitatud aediku alt läbi uuristada. Seepärast peab aediku piire jatkuma veel ka 30-40 cm pinnasest allpool.

Välipesa peab paiknema päikeselises ja tuulevaikses kohas. Meie kliimas tavaline tuuletõmbus ja niiskus on kõrbeloomale väga ohtlikud. Ööseks ei tohi kilpkonna õua jätta.

Parema puudumisel tuleks kilbikut suvel tihti õue rohu sisse sööma ja jalutama viia. Kuid seejuures tuleb teda kogu aeg jälgida, sest ta kaob väga kergesti ära! Soojas päiksepaistes muutuvad kilpkonnad ettearvamatult vilkaks ja võivad lühikese ajaga suuri vahemaid läbida. Lastele kilpkonna valvamise ülesannet usaldada ei tasu, see on neile liiga igav ja tüütu. Liigub hulgaliselt kurbi lugusid kadunud kilpkonnadest... Eesti loodusoludes võivad nad suve küll ilusti omapäi üle elada, kui talve tavaliselt mitte.

Seiklema läinud kilpkonna ei anna tagasi meelitada ei toidu ei hõigetega. Ainus viis põgenikku leida on hoolega kuulata, kustpoolt krabinat kostab (eriti hõlbus toas) või vaadata, kus rohi kahtlaselt liigub. Samuti tasub meeles pidada, et kilpkonnad armastavad varjuda, nii et vaadata tasub põõsaste/lillepuhmaste alla ja kivide juurde.

NB! plastiliiniga kilbile lipukeste kleepimine on nõme ja sugugi mitte loomasõbralik pealegi ka üldse mitte efektiivne meetod kilpkonna karjatamiseks. Samuti on loomapiinajalik kilbi sisse augu puurimine ja selle kaudu looma ketti panek.


Õue-pesast:
http://www.tortoisetrust.org/articles/s ... bitat.html
Ehitamisõpetus piltidega:
http://www.russiantortoise.net/pen%20with%20burrow.htm

Kilpkonna talveuni
Anneli Sihvart - Targu Talita - 23/10/2003

Mida teha kilpkonnadega, kui nad vastu talve uimaseks jääma hakkavad? Kuidas neid talveuneks ette valmistada?
Vastab Pärnu Minizoo juhataja Peeter Põldsam:
Kilpkonn, keda hakkate talveuneks ette valmistama, peab olema terve ja normaalses toitumuses. Jalad olgu tugevad, silmad korras, kilp ei tohi pehme olla.

Maismaakilpkonnad
Paar nädalat enne talvituma jäämist tuleb neid söömata pidada. Soolestikku ei tohi mingil juhul jääda seedimata toitu – kui see talveune ajal käärima läheb, võib kilpkonn surra.
Selle paari nädala jooksul tuleb oma lemmikut ka mõned korrad soojas vees vannitada – see ergutab soolestiku tühjenemist.
Terraariumi temperatuuri tuleb pikkamööda (paari nädala jooksul) vähendada 25–40 kraadilt 5–10 kraadini. See ongi kilpkonna jaoks sobiv talvitumistemperatuur.
Kilpkonn peab talvituma pimedas. Talvitumiskasti tuleb panna turba- ja liivasegust kergelt niisutatud lillemulda, sammalt ja niiskeid puulehti.
Talvitumiskast võib seista hiirte ja rottideta keldris või isegi külmkapis – oluline on see, et temperatuur jääks vahemikku 5–10 kraadi ja muld ei kuivaks. Keskküttega kelder on talvitumiseks liiga soe.
Kui temperatuur langeb alla nulli, siis kilpkonn sureb. Ka kuivus on talle talvitumise ajal väga ohtlik.
Talvitumine võiks kesta 3–4 kuud. Kui kilpkonn kastis kraapima hakkab, tuleb ta vähehaaval üles soojendada. See võib käia mõnevõrra kiiremini kui mahajahutamine.
Ärkamiseks vajab kilpkonn palju valgust ja soojust.

Veekilpkonnad
Vees elavale kilpkonnale on talvitumistingimusi raskem luua kui maakilpkonnale. Õnneks ta ei peagi tingimata talvituma.
Kui talle aga talveuneks sobivaid tingimusi siiski luua soovitakse, peab silmas pidama, et veekogu, kus ta viibib, ei tohi mingil juhul põhjani läbi külmuda. Külmunud kilpkonna enam ellu ei ärata.


Sageli peetakse nii maa- kui veekilpkonni pidevalt sellise temperatuuri juures, mis ei kõlba ei aktiivsusperioodi ega talvitumise tarvis. Sellise virelemise juures loomad kaua vastu ei pea.

Kuna terves korteris on üsna võimatu kilpkonnale vajalikku suvist soojust ja talvitumisjahedust luua, on otstarbekas ehitada talle terraarium. Sobiva temperatuuriga terraariumis on kilpkonn igal juhul õnnelikum, kui vabalt mööda eestimaise kliimaga korterit ringi kolistades.

Kuidas stepikilpkonn maailma tajub

Üldiselt ollakse harjunud pidama kilpkonni aeglasteks, juhmideks ja tuimadeks loomadeks. Kui aga kilpkonnaga lähemalt tutvust teha, peaks see arvamus kiiresti muutuma. Kilpkonna olulisimad meeled on nägemine ja haistmine, vähetundlikud on kompamine ja kuulmine.

Nägemine on peamine, mille abil kilpkonn leiab üles toidu. Seejuures eristab ta hästi värve (eelistatumad punane, kollane, roheline ja valge). Ei maksa imestada, kui näljane kilpkonn üritab ahvatlevalt kollast toolijalga või isuäratavat punast padjapüürile joonistatud lille sööma hakata. Tulenevalt kilpkonna silmade paiknemisest – üksteisest suhteliselt eemal – ei taju kilps väga hästi ruumilisust. Selle eest on aga ta vaateväli surem ja ta näeb hästi kaugele. Halb ruumilisusetaju väljendub selles, et näiteks uksepakku ületav kilpkonn ei julge viskuda paarisentimeetrisse "sügavikku" enne, kui on varbaotsadega järgi kompinud, kaugel kindel pind tegelikult on. Samas võib aga näiteks voodil olemisest tüdinenud kilpkonn otsustada siiski võtta ette pikema õhulennu ja end põrandale kukutada. Või näiteks rõdult/aknalaualt (peale pikemat kaalutlemist) muru sisse "suunduda". Kuna kilpkonna kõrgusetaju ei ole hea, tuleb teda hoolega hoida, et ta liiga kõrgete "hüpetega" endale viga ei teeks.

Haistmine ja maitsmine on kilpkonnal toidu otsimisel sama olulised kui nägemine. Võõraid objekte, eriti toitu, nuusutab kilpkonn põhjalikult enne suhu pistmist. Juba suhu sattunud toidu võib kilpkonn ebasobiva maitse korral välja "sülitada". Kui kilpkonn on harjunud käest sööma, võib ta kergesti toidulõhnalisi sõrmi toiudupala jätkuks pidada ja ka neid ampsata. See võib olla üsna hirmutav, sest järjekindel loomake ei lase siputama hakkavat toidupalakest lahti ja võib jupp aega sõrme otsas rippuda, enne kui lõuad lõdvemale taipab lasta (kilpkonnal pole hambaid vaid teravate äärtega lõualuud). Inimesele selline hammustus erilist viga teha ei saa, kuid ehmatusest käe raputamine võib vaese kilpkonna uperkuuti kaugele lennutada ja nii talle tõsiseid põrutusi ja/või vigastusi tekitada.

Kuulmine on kilpkonnal suhteliselt halvasti arenenud. Paremini kuuleb ta madalaid helisid. Kõikvõimalikud mütsud (sh muusikakeskuse liiga tugevad bassihelid) ehmatavad teda. Inimesi tunneb kilpkonn ilmselt ära just sammude müdina järgi.

Kilpkonna keha ei ole küll väga tundlik, kuid siiski ka mitte täiesti tundetu. Näiteks tõmmates magaval kilpkonnal õrnalt sõrmega üle kilbi, virgub loomake kiiresti. Üldiselt kilpkonnale ei meeldi kui teda puudutatakse. Kilp ja soomused koosnevad sarvkoest, mis sarnaneb inimeste küüntele ja on umbes sama tundlik. Lisaks puudutustele tajub kilpkonn kehaga hästi ka temperatuuri. Kuna tegemist on kõigusoojase loomaga, on sobiva temperatuuriga keskkonna leidmine talle eluliselt tähtis.

Stepikilpkonn looduses
Testudo horsfieldii, Agrionemys horsfieldii
Neljavarbaline-, venemaa-, afgaani-, Kesk-Aasia- ehk stepikilpkonn
Stepikilpkonna kodumaa on Kesk-Aasias. Seal elab ta suurel üsna erinevate kliimatingimustega maa-alal.
Stepikilpkonn elab umbes 50 - 60 aastaseks. Suguküpsus saabub 10. eluaasta kandis. Täiskasvanud kilpkonna kilbi läbimõõt on ligikaudu 20 cm. Emased loomad on märgatavalt suuremad.
Enamasti elavad kilpkonnad üksi, kuid esineb ka kolooniaid. Isased kilpkonnad on tunduvalt agressiivsemad ja võivad liigikaaslastele isegi kehavigastusi tekitada.
Stepikilpkonn sööb peamiselt taimede lehti, õisi ja marju. Kuid ilmselt ei põlga vahelduseks ära ka paari lihasuudtäit (nt. putukad). Oluline on toidu piisavalt suur kaltsiumisisaldus ja rohke päikesevalgus.
Talveks jäävad stepikilpkonnad talveunne. Külmemates piirkondades võib see kesta isegi 9 kuud. Soojemates ja toidurohketes piirkondades ei pruugi kilpkonnad üldse uinuda. Suviste põuaperioodide ajal, kui toit osta saab, võib kilpkonn ka suveund magada.
Kilpkonna soo määramisel jälgitakse kolme tunnust: 1) emase saba on märgatavalt (2 - 3 x) väiksem kui isasel; 2) isase kõhukilp on nõgus, emastel kumer; 3) kõhukilbi sabapoolsete plaatide kuju (isastel romb, emastel trapets).
Stepikilpkonn paljuneb munedes munad pinnasesse kraabitud auku. Seal hauduvad need päikesesoojuse toimel. Kilpkonna-lapsed oma vanemaid ei näe. Koorudes peavad nad kohe iseseisvat elu alustama.
Täiskasvanud kilpkonnadel looduslikke vaenlasi peaaegu pole. Peamiseks ohuks on inimtegevus (asulad, masinad, kemikaalid, taimeväetised/-mürgid jms.)

Kilpkonnade evulutsioonist:
http://theturtlepages.crosswinds.net/ev ... index.html

Kilpkonnade anatoomiast:
http://www.testoase.go.ro/files/descriere.htm
http://theturtlepages.crosswinds.net/anatomy/index.html


Arstid, kes saavad hakkama kilpkonnadega
Kuna kilpkonnadega tegelevad üldiselt väga vähesed arstid, olgu need siinkohal üles loetletud:
• Kilpkonnade kohta osatakse nõu anda Tallinna Loomaaias (veterinaari tel. 6943333)
• Tatari loomakliinikus dr. Joost http://www.vastriku.ee/
• Kose loomakliinikus dr. Jürisson http://www.dosisletalis4x4.ee/?id=14&keel=ee

Lingid stepikilpkonnadest
http://www.hot.ee/kilpkonnaleht (eesti k.)
http://www.reptile.alkohol.ee/content.php?article.19 (eesti k.)
http://www.matmice.com/home/maakilpkonnapidamine (eesti k.)
http://www.hot.ee/tintz18/stepikas.html (eesti k.)
http://www.zoo.ee � Artiklid � kilpkonn (eesti k.)
http://www.hot.ee/enature/Artikle2.htm (eesti k.)
http://www.russiantortoise.net (ingl. k.)
http://www.tlady.clara.net/TortGuide/AdultTorts.htm (ingl. k.)
http://www.villa-testudo.de (ingl. k.)
http://www.horsfieldii.de.vu (saksa k.)
http://www.tol.oulu.fi/~kikoskin/Maakil ... lajit.html (soome k.)

Lugemist paberi peal:
Jane Orro. Kilpkonn vajab talveund. � Tervis 1999/11, lk. 60 � 61.
Peeter P�ldsam. Kesk-Aasia kilpkonn. � Loomade maailm nr. 5 1999 lk. 24 � 25.