Minu linnukesed.

Noh, eks ta ole ju päris tatikas ka alles.

( Tibudel on need värvid teistmoodi, kui täiskasvanutel.)

Postitas **cougar** » 26. oktoober 2013, 22:56

Vaat mis ma leidsin! Äkki tasuks Petkale ka õpetada, teeks vähem lollusi :rofl:

http://www.telegram.ee/ajaviide/hea-tuj ... mwrmPm-1cY

No siis peaks teda vist vastavatele kursustele saatma, sest minust endast õpetajat ei ole- vaene Petka saaks krambid, kui ma tema nina all tantsida prooviks. :lol:

( Mul pole midagi enese lolliks tegemise vastu muidu, aga tantsimise osas jookseb juba piir, sest see on tõesti kohutav. :-D

) Niisiis peab vaene lind sellega leppima, et tantsijat temast ei saa. ( Lauljat ka mitte- seda ma samuti ei oska.)
Aga kuna ma talle ühtegi kaunist kunsti tänu oma mannetusele õpetada ei saa, siis söödan ma talle siin head ja paremat. Minumeelest saab ta kõike piisavalt ja ehk ülearugi, aga tema ise nii ei arva.

Ühesõnaga- ma püüan talle iga päev lisaks põhitoidule, ka midagi värsket anda. Ükspäev ostsin mandariine, ja andsin talle ühe viilu maitsta. Alguses uuris seda natuke, aga lõpuks lõi noka sisse ja imes selle tühjaks, nagu herilane. Kuiva kesta viskas muuseas mulle otse lagipähe. Kuna ta oli enne seda mandariiniviilu saanud nii viinamarja, tüki kurki ja natuke banaani, siis ma mõtlesin, et aitab tänaseks, ja jagasin ülejäänud mandariini teistele, kes seda söövad. ( No kõik nad mul seda ei taha.)

Aga kus Petka! Ma võin siin mõelda, mida iganes, aga temal on igast asjast oma isiklik arvamus. :lol:

Nimelt need ülejäänud mandariinid läksid kaussi, ja muidugi ta nägi seda. Kõigepealt läks lihtsalt ja jõllitas neid, aga kui ma julgesin sealt siis ühe võtta, ja ära koorida, hakkas ta peaga vehkima, ringi keksima ja lällama. Ma arvasin, et lihtsalt niisama hüppab seal, aga kui ta nägi, et ma temale mõeldud mandariine ise õigma hakkan, siis pistis ta lihtsalt kisama.

( Teate ju, et kõik, mis talle vähegi meeldib, on temameelest tema oma.) No see ei olnud päris kisa, see sarnanes rohkem roostes raudväravale. Kui ma ligemale läksin, siis matsutas ta veel nokka ka, ja toppis nokka läbi puurivõre samal ajal. ( Ja ta matsutabki kohe otseses mõttes! Olen enne ka tähele pannud, et ta sedasi teeb, kui mul midagi on, mis talle maitseb. Pähklite ja viinamarjadega näiteks on ka nii, et kohe, kui näeb, siis hakkab juba enne nokaga matsutama, kui maiustuse kätte saab.) Ja kuna ta nii väga tahtis, siis ma ei saanud talle ju öelda, et kahju küll, lind, aga sinu norm on tänaseks täis. :-)

Pilte mul jälle ei ole, sest kui aus olla, siis ma ei viitsi neid teha. Kui ma hakkan linnuga tegelema, siis fotokas on küll viimane asi, mis mulle meelde tuleb. Ja ega talle ei meeldi ka eriti, et samal ajal, kui ma temaga näiteks palli mängin, võtan ma selle juraka välja ja hakkan seal klõpsima. Küll ma kunagi teen mõne pildi ka. ( Ta ausõna on mul olemas! :-)

)

Ja lolluste tegemise kohta...kui ta neid ei teeks, siis hakkaks ma muretsema, et ta on haige või tulivihane! :-)

Niiet lolluseid peab olema, muidu ta ei oleks tema ise ju. :-)

Ma ei ole sada aastat jälle kirjutanud. Miskipärast teeb Pisi mu üliaeglase neti veel aeglasemaks, ja kogu kupatus kipub kokku jooksma. No ehk saame täna hakkama, sest siin augus, kus ma elan, paistab täna parem levi olevat.

Kõik on endiselt elus ja terved, ainult osa viirpapagoisid otsustas paarilisi vahetada. Õigemini siis kaks paari tegid naistevahetust. :lol:

Nii, Petka...Petka õpib pidevalt uusi asju. Näiteks ükspäev jäin ma teda jälgima, kui ta omaette toimetas. Tal oli puuris terve hunnik plastmassist pudelikorke, mõned värvilised, lutikujulised plastmassjullad, mis ühe mänguasja küljes olid, plastmassist purgikaas ja plastmassist vana joogitopsi alumine osa. ( Ümmargune ja kõrge äärega.) Ta tahtis endale kogu selle kupatuse üles õrre peale viia. Aga et mitte kilplast mängida, võttis ta selle joogitopsi alumise osa, pani maha, ja hakkas sinna sisse suuruse järjekorras teisi asju laduma. No et purgikaas topsi sisse kõige alla, sinna peale ritta paar pudelikorki, ja korkide sisse siis need lutikujulised jublakad. Kõik oli ilus ja kena sinnamaani, kui ta tahtis kogu selle kraamiga mööda puurivõre üles ronima hakata. See läks ju iga kord ümber. :lol:

No ja kuna kogu see krempel laiali varises, siis hakkas ta neid asju uuesti üksteise sisse laduma, ja uuesti nendega minema. Umbes 10 korda proovis, siis sai vihaseks.

Ta reaalselt hakkas lõpuks neid asju lihtsalt loopima, ja kriiskama, aga ikka proovis uuesti. ( Kes "Rehepappi" lugenud on, see teab, et sellise võimatu tööga aeti kratte põlema.) Ma ei teagi, mitmenda katse järel ta alla andis, aga siis vihastas lõplikult, ja näris pooled asjad lihtsalt puruks. :-D

Ja lindu narrida pole vaja- lind narrib vastu! Eile, kui ta puuriukse peal tukkus, läksin ja istusin ma ta nina alla maha. Keeras kohe pea viltu, ja hakkas mind uurima. Ma siis tegin samamoodi. Siis keeras ennast otseks, ja mina siis ka, et vaatan, kas ta saab aru, et ma teda järele ahvin. Alguses väga vist ei saanud, aga lõpuks jagas ära, ja hakkas nagu pead vaikselt mingis suunas keerama, aga siis järsku keeras hoopis teisele poole, et ma sama liigutust teha ei saaks. Kui nägi, et ma järele ei jäta, siis istus tükk aega liikumatult, lõpuks kallutas oma pead vasakule, nägi, et ma teda endiselt järele ahvin, ja keeras noka naksti! selja taha. Kui siis nägi, et sellist trikki ma teha ei saa, siis ausõna, ta naeris! Kõigepealt hakkas ennast koogutama, ja siis tegi seda ahvihäält. Ma usun, et ta sai aru, et lõputult ma teda järele teha ei saa. ( No lennata ma ei oska. Aga seda ta veel ei tea.)

Me ostsime talle ühe sellise mänguasja, mille sisse saab pähkleid panna. ( Tal on varem midagi taolis olnud, aga see uus on huvitavam.)
Nimelt sealt ei saa neid kohe kätte, vaid peab enne natukene nokitsema. Kuna ma õpetasin ta kunagi pähklit küsima, siis pöördub ta ka selle mänguasja poole esialgu viisakalt: "Paaaalun pähklit!" Aga see kolakas ju küsimise peale midagi kätte ei anna, ja siis hakkab ta seda lammutama. Kui pähkleid sees ei ole, siis see kopsik teda ei huvita.
Pilt

Värskeid puuvilju ja marju olen ma talle püüdnud iga päev anda. Kui palju neis võõramaistes puuviljades just vitamiine on, aga talle maitsevad, ja ainult seemnesegu süües muutub asi üksluiseks. ( Okei, muna saab ka mõnikord.)
Pilt

Tegelikult mul on talle ostetud üks vitamiin, mida tulebki mahlaste puuviljade peale raputada. Nende külgi jääb see pulber hästi kinni, ja ta saab selle päevase koguse, mis ma talle andma pean, ilusti kätte. ( See on siis sulgede kasvu soodustamiseks ja nende väljakitkumise ärahoidmiseks.)
Pilt

Mul on üks sprei ka, mis teeb sulgedele hirmus vastiku maitse juurde. ( Ma maitsesin nalja pärast ise ka seda rohtu- õudne, kui kibe! ) Kui ma seda esimest korda talle peale panin, siis ta lasi ilusti ennast sellega pritsida. Kohe tahtis sulgi ka kitkuma hakata, ja siis läks trall lahti- kiiresti oli vaja oma nokka vastu õrt nühkima hakata. Ta ei saanud alguses aru, mis jama see on, aga viis üsna ruttu sulgede jubeda maitse ja selle pudelikese kokku. ( Meil oli varem ka mingi rohi, mis pidi sama asja tegema, aga see teda ei takistanud.)
Pilt

Nüüd, kui seda pudelit näeb, hakkab sisisema, ja tahab ära põgeneda. Mul alati ei õnnestugi teda üleni sellega kokku möksida, sest kui paar korda seda endale selga saab, siis ta hakkabki põgenema. Suvaliselt ma seda talle kaela lasta ka ei saa, sest silma ja noka peale seda sattuda ei tohi. Nii ta siis mõni päev saabki ainult kõhu peale, või ainult saba peale, või siis ainult selga. ( Parem ikka, kui mitte midagi.) Kui ta märkab, et ma olen talle sellega pihta saanud (Alati ei saa.) siis ta kraaksatab jube pettunult. Aga tige ei ole ta minu, vaid selle pudeli peale. ( Mul poleks enam ühtegi sõrme muidu.)

Telefonidest on ta endiselt sõltuvuses. :-D