Okaspuu ja väikeloomad

[Kissu]

Okaspuulaast on laialt kasutatav pisilemmikute aluspanu. Samas on see aluspanu eksootilisemate loomade ja näriliste omanike seas palju vaidlusi tekitanud – see on küll mõeldud loomadele, aga kas see on ikka neile ohutu?

Teaduslikult on tõestatud, et okaspuulaastu kasutamine aluspanuna on siiski näriliste tervisele ohtlik. Okaspuulaastud sisaldavad aromaatseid õlisid (fenoole) ja happeid, mis on mürgised. Fenoolid, mis ühtlasi annavad höövlilaastudele nende mõnusa lõhna, on põhjuseks, miks näiteks seeder peletab kirpe ja koisid ning männiõlisid kasutatakse mõnede desinfitseerimisvahendite tootmisel.

Laboris tehtud katsed on näidanud, et isegi kuumutatud männi- ja seedrilaastud pärsivad mikroorganismide teket ja kasvamist (1). Kui okaspuulaaste loomade ligiduses kasutada, hingavad loomad fenoole sisse ja need imenduvad verre. Lisaks on okaspuudest erituvad happed väga kahjulikud näriliste hingamisteedele, hävitades kopsu ja hingetoru rakke (2). On teada juhuseid, kus hingamisprobleemid vähenevad tunduvalt pärast okaspuust aluspanu vahetamist lehtpuu või mõne teise alternatiivi vastu.

Okaspuude mürgid mõjutavad ka inimesi ning teisi loomi. Inimestel, kes töötavad okaspuudega tegelevates saekaatrites, on tunduvalt suurem risk saada astma kui teistel tolmustel aladel töötavatel inimestel (3, 4). Samuti on leitud uuringute käigus, et inimestel, kes puutuvad pidevalt kokku okaspuu tolmuga, on suurem risk saada hingamisteede- ja kurguvähki (11, 12).

Okaspuude mürgid ei mõjuta aga ainult hingamisteid. Mitmed uuringud on näidanud, et okaspuulaastul elavatel närilistel on kõrgenenud maksaensüümide hulk (6, 7, 8, 9). Maks on see organ, kus puhastatakse veri mürkidest, ja kõrgenenud ensüümide hulk maksas näitab, et keha näeb tavalisest rohkem vaeva mürkide eraldamise ja vere puhastamisega. Kuigi maks suudab vähesel hulgal mürke verest välja filtreerida, võib ta suurema ja pikaajalisema mürgituse puhul lihtsalt üles öelda. Haigestunud maksa puhul on looma immuunsüsteem kahjustatud ning ta on tunduvalt vastuvõtlikum erinevatele nakkustele (nt. kopsunakkused).

Uuringud näitasid, et hiirtel hakkas maksa ensüümide hulk tõusma juba 24 tundi pärast okaspuulaastudele laskmist ning langes tagasi normaalsele tasemele alles 12 päeva pärast (8). Isegi kui okaspuulaaste on fenoolide eemaldamiseks kuumutatud ning vastavate lahustega loputatud, ei kao need sümptomid päriselt (8, 9).

House Rabbit Society, mis pakub kodude leidmiseni hoiukodu tuhandetele küülikutele, tegi 1989. aastal juhusliku avastuse. Kui üks noor ja täiesti terve küülik steriliseerimise tagajärjel suri, lasksid nad uurida tema verd ja avastasid, et küülikul oli maksa ensüümide hulk oluliselt tõusnud. Kuna nad ei suutnud leida sellele ühtki lihtsat selgitust, lasksid nad teha verekeemia uuringud kõigile California hoiukodudes olevatele küülikutele. Tulemused olid šokeerivad – paljudel küülikutel oli maksa ensüümide hulk tõusnud. Ainus märgatav keskkonna erinevus oli see, et kõrgema ensüümide hulgaga küülikud olid eranditult männilaastust aluspanul või männipuust puurides, samas kui normaalse ensüümide tasemega küülikutel kasutati lehtpuust saepuru ja puure.

Et kontrollida selle teooria tõepärasust, asendati kõrgema ensüümide tasemega küülikute aluspanu lehtpuulaastu ja teiste alternatiivsete aluspanudega. Kõigil küülikutel langes aja jooksul ensüümide tase normaalsele tasemele tagasi.
Samal ajal viidi läbi küsitlus küülikuomanike seas ning uuriti, millist aluspanu kasutati maksahaiguste tagajärjel surnud küülikutel (diagnoositud lahkamisel või vereproovi ga). Selgus, et kõigil neil küülikutel oli kasutatud okaspuust saepuru (13).
Okaspuude mürgid mõjutavad ka neere, kuna need filtreerivad uriinist välja mürke ja võivad samuti üles öelda, kui mürkide hulk liiga suureks läheb. Näiteks on üheks hamstrite tavalisemaks surmapõhjuseks neerude amüloidoos. Kuigi selle seost okaspuulaast aluspanu kasutamisega ei ole veel tõestatud, paneb see siiski mõtlema.

1991. aasta uuringust selgus, et kuu aega männilaastust aluspanul elanud hiirtel oli tunduvalt kõrgenenud immuunsusreaktsioon (1). 8 kuud männilaastust aluspanul elanud hiirte maks oli ebanormaalselt suureks arenenud. Samast uuringust selgus veel, et männilaastust aluspanul elanud hiirte järglaste saamise võime oli kahanenud. Lisaks – kui hiirtele anti võimalus valida erinevate aluspanude vahel, siis eranditult kõik hiired valisid mõne muu aluspanu.

Uuring rotipoegadega näitas, et okaspuulaastu aluspanuna kasutades suri 56% rotibeebidest, samas kui maisist või lehtpuust aluspanul oli surmade protsent 0.01%. Samuti leiti, et okaspuust aluspanul kasvatatud rotipojad olid umbes 23% kergemad kui teistel aluspanudel kasvatatud rotipojad (10).

Selliseid juhuseid on teisigi. Näiteks meenutab üks inglise loomaarst mõningaid näiteid oma rotipidamise ajaloost. Ühte oma rottidest pidas ta vaid ajaleheribadest aluspanul (kuna ta oli tudeng ja suhteliselt vaene), samas kui teistel oli korralik höövlilaastust aluspanu. Ajaleheribadel elanud rott elas 6-aastaseks (tema andmetel), samas kui teised rotid elasid vaid 2-3-aastaseks. Kuigi see pole teaduslikult tõestatud uurimus, annab see siiski omajagu mõtlemisainet.

Kui te nüüd mõtlete, et siin artiklis on juttu vaid küülikutest, rottidest ja hiirtest ning teiste väikeloomade kohta see ei kehti, siis eksite. Maksahaigusi põhjustavad asjad mõjuvad üldiselt kõikidele imetajatele sarnaselt.

Siiski on olemas palju näriliste pidajaid, kes toetavad okaspuulaast aluspanu. Ma ei leia, et nende argumendid oleksid eriti tõsiselt võetavad ja põhjendatud.

Näiteks arvatakse, et laboratooriumis tehtud katsete tingimused on väga erinevad kodustest tingimustest (nt. vähem ventilatsiooni) ja seetõttu ei saa võtta neid tulemusi üks-ühele kodus peetavatele lemmikutele. Samas. nagu me eelnevast tekstist lugeda võisime, on märgatud samu probleeme ka kodus elavatel loomadel. Võtame näiteks kasvõi House Rabbit Society läbi viidud uuringud. Kõik need küülikud elasid hoiukodudes. Veel enam – küülikud puutuvad keskmisest loomast vähem aluspanuga kokku, kuna enamus omanikke kasutab seda vaid pissikastis. See näitab selgelt, et isegi parema ventilatsiooni ning vähema kokkupuute korral avaldab okaspuu siiski mõju loomade tervisele ja tulemuseks võivad olla hingamisprobleemid ning haigestunud maks.

Tihti on üheks põhiargumendiks veel see, et okaspuulaastust aluspanu lõhnab meeldivalt ning katab loomade naturaalsed lõhnad (nt. pissihais). Samas on olemas mitmeid mittemürgiseid alternatiive alates korralikumalt imavast aluspanust (nt. maisist või paberist tehtud aluspanu) kuni lõhna eemaldavate spreideni.

Plussina on välja toodud ka okaspuulaastu võime hoida eemal parasiite. Loomaarstilt võib saada tunduvalt turvalisemaid ja efektiivsemaid parasiidiravimeid, kui seda on aluspanu. Rääkimata sellest, kas hirm parasiitide ees kaalub üles ohud, mis kaasnevad okaspuulaastu kasutamisega. Siinkohal peaks mainima, et kaks-ühes variandid ei ole kunagi olnud eriti efektiivsed ja turvalised.

Paljud inimesed on veel väitnud, et nende lemmikud on elanud kogu oma elu okaspuulaastust aluspanul ja loomal pole midagi häda olnud. Maksahaigustel ja kõrgenenud maksaensüümide hulgal ei ole silmaga nähtavaid sümptomeid. Seega kui loom ei ole pärast surma läbinud põhjalikku lahkamist või talle ei ole elu jooksul verekeemia teste tehtud, ei saa väita, et loom oli täiesti terve ja temale see aluspanu küll ei mõjunud.

Viimases hädas on okaspuulaastu pooldajad tulnud lagedale veel ühe argumendiga: inimesed ei ole ju kohustatud okaspuulaastu ostma, seega milleks tekitada paanikat? Kahjuks on siiani suurema osa lemmikloomaomanike teadmised loomapidamisest väikesed ja nad usuvad seda, mida loomapoe müüja neile ütleb või valivad aluspanu ilusama ja värvilisema pakendi järgi. Nad eeldavad, et kui toodet loomapoes müüakse ja müüja ka kiidab seda, siis see ongi turvaline ning hea. Kuid see, et okaspuulaastust aluspanu on populaarne ja igalt poolt kättesaadav, ei tähenda veel, et see turvaline oleks.
Juba praegu on enamik närilistega tegelevaid laboreid loobunud kasutamast okaspuulaaste. Aja jooksul jõuavad selleni kindlasti ka lemmikloomaomanikud, kahjuks mitte piisavalt kiiresti. Tänapäeval on olemas mitmeid alternatiivseid aluspanusid, seega ei saa keegi öelda, et see on ainus hädapärane võimalus.

Kuigi kogu see jutt on okaspuulaastust aluspanu kohta, siis sama asi kehtib ka okaspuupuidust puuride, mänguasjade ja närimisokste kohta.

Tahaks veel lisada, et kuigi enamikus artiklites on põhiliselt mainitud seedrit ja mändi, siis kuusk ja teised okaspuud sisaldavad samuti fenoole ja on sama ohtlikud. Need puuliigid on lihtsalt maailmas vähem levinud.

Allikad:
The Toxicity of Pine and Cedar Shavings, autor: Debbie “The Rat Lady” Ducommun
Respiratory toxicity of cedar and pine wood: A review off the biomedical literature from 1986 through 1995, autor: Jeff Johnston
The Problem With Pine: A Discussion of Softwood Beddings, autor: Elizabeth R. TeSelle
Wood Shavings, The Problem with Cedar and Pine Shavings as Pet Bedding and Litter, autor: Lianne McLeod, DVM

Uuringud:

1. Odynets, A. et al. (1991) Beddings for Laboratory Animals: Criteria of Biological Evaluation. Lab. Zyhvotnye, 1 (3) p. 70-6
2. Ayars GH, Altman LC, Frazier CE, Chi EY. (1989) The toxicity of constituents of cedar and pine woods to pulmonary epithelium. Journal of Allergy and Clinical Immunology 83, pg. 610-18
3. Shamssain MH. (1992) Pulmonary function and symptoms in workers exposed to wood dust. Thorax, 47, pg. 84-87
4. Siracusa A, et al. (1995) Prevalence and predictors of asthma in working groups in British Columbia. American Journal of Industrial Medicine, 28, pg. 411-423
5. Seegar, K.C. Tomhave, A.E. and Lucas, W.C. (1951) A comparison of litters used for broiler production. Delaware Agric. Exp. Stn., Bulletin, 289
6. Ferguson, H.C. (1966) Effect of red cedar chip bedding on hexobarbital and pentobarbital sleep time. Journal of Pharm. Science, 55 p.1142-8
7. Jori, A. et al. (1969) Effect of Essential Oils on Drug Metabolism. Biochemical Pharmacology, 18 p. 2081-5
8. Vesell, Elliot S. (1967) Induction of Drug-Metabolizing Enzymes in Liver Microsomes of Mice and Rats by Softwood Bedding. Science, 157 p. 1057-8
9. Weichbrod, Robert H. et al, (1988) Effects of Cage Beddings on Microsomal Oxidative Enzymes in Rat Liver. Laboratory Animal Science, 38 (3) p. 296-8
10. Burkhart, Carol A. & Robinson, James L., (1978) High rat pup mortality attributed to the use of cedar-wood shavings as bedding. Laboratory Animals, 12, pg. 221-222
11. Vaughan, T.L. and S. Davis, (1991) Wood Dust Exposure and Squamous Cell Cancers of the Upper Respiratory Tract. American Journal of Epidemiology, 133 (6), p. 560-4
12. Maier H, et al. (1992) Laryngeal cancer and occupation—Results of the Heidelberg laryngeal cancer study [German]. HNO, 40, pg. 44-51
13. Harriman, Marinell (1989) Litterboxes and Liver Disease. House Rabbit Journal, I (12) p.8-9

Koostanud ja tõlkinud: Kissu
Artikkel kuulub http://www.pisi.ee foorumile ja selle kopeerimine ja loata levitamine on keelatud!

[nirgike]

Puit ja seal sisalduvad kemikaalid on huvitav teema. Mind nimelt hakkas huvitama, et miks räägitakse just nimelt ainult männist ja seedrist, pole teised okaspuud ka ju nii väga vähe levinud. Tahaks leida mõne kirjutise, kus ei ole "mänd ja seeder on paha", vaid millised konkreetsed ained on pahad ja kui palju neid mingis puuliigis sisaldub. Kahjuks internetist miskit ei leidnud. Mul kodus on üks eestikeelne paks raamat "Okaspuud" ja sealt sain teada ainult seda, et kuuses on vähem vaiku kui männis - kuuske kasutatakse paberi tootmiseks, mänd vaigususe tõttu selleks ei sobi.
Tegelikult on ka osad lehtpuud aromaatse puiduga - nt kollane kask on tugeva kamprilõhnaga. See puu küll looduslikult Eestis ei kasva (ise aeda istutades aga edukalt), aga eks temalgi ole ala, kus teda looduslikult palju on ja eks peeta sealgi närilisi...


Tegelikult, teooria on hea küll, aga praktika - kas üldse leidub meie poodides mõni saepuru mark, mis ei sisalda okaspuud? Siit teemast lugesin välja, et ei olegi ühtegi, mille kohta saaks väita, et see on tehtud ainult lehtpuust.

[Eva4]

Kõike nendest uuringutest ei tasu puhta kullana võtta.

Uuring rotipoegadega näitas, et okaspuulaastu aluspanuna kasutades suri 56% rotibeebidest, samas kui maisist või lehtpuust aluspanul oli surmade protsent 0.01%. Samuti leiti, et okaspuust aluspanul kasvatatud rotipojad olid umbes 23% kergemad kui teistel aluspanudel kasvatatud rotipojad (10).

Ma ei saa sellest osast aru. Kuidas on võimalik, et üle poolte poegadest surid? See küll saepuruga seotud ei saa olla, sest nii suur protsent. See peab olema mingi päriliku haigusega seotud või siis emane hülgas pojad või emasel ei olnud piima. Ma ei saa ka aru kuidas mõõdeti seda kuidas saepuru mõjutab poegade suurust - ilmselgelt ei olnud tegemist sellega, et ühe pesakonna pojad jaotati kaheks ja nad olid erinevatel aluspanudel, sest emane ei saa ju olla kahes kohas korraga. Kas katselaused loomad olid samast liinist, kas toit oli kõigil sama, kas vanemate kaalud jne. olid samad siit teada ei saa. Samuti tekib küsimus millises puuris või terraariumis loomad olid. Tõenäoliselt terrariumis saepuru peal elavatel rottidel on rohkem terviseprobleeme kui puuris saepuru peal loomal.

Selliseid juhuseid on teisigi. Näiteks meenutab üks inglise loomaarst mõningaid näiteid oma rotipidamise ajaloost. Ühte oma rottidest pidas ta vaid ajaleheribadest aluspanul (kuna ta oli tudeng ja suhteliselt vaene), samas kui teistel oli korralik höövlilaastust aluspanu. Ajaleheribadel elanud rott elas 6-aastaseks (tema andmetel), samas kui teised rotid elasid vaid 2-3-aastaseks. Kuigi see pole teaduslikult tõestatud uurimus, annab see siiski omajagu mõtlemisainet.

Ajalehed on samamoodi ju mürgised ja ei sobi kohe kindlasti aluspanuks. See minu meelest ei anna mõtlemisainet, sest rottidel võibki olla väga erinev eluiga. Minu mehel elas rott lapsepõlves ka 5 aastaseks ja rotil oli saepuru all. Sellest ei saa ju järeldada, et saepuru peal elavad rotid 5 aastaseks

Saepuru puhul on suurem probleem minu arust tolm ja mõistlik oleks kasutada höövlilaastu, sest see ei tolma nii palju. Ühesõnaga tolmavaid ja tugevalt lõhnavaid aluspanusi tuleks vältida ja isegi kui kasutada lehtpuu saepuru ning see tolmab, siis mõjub see ka halvasti roti tervisele.

[väikehamsu]

, kui mul on okaspuust mööbel, et kas see ka deegusi mõjutada võib kui nad vahel seda närivad ja selles toas on kus see mööbel on?

[Eva4]

Minu rotid elavad nüüd Mörttiröpö peal. See on haavast ja minu meelest absoluutselt ei tolma. Tavalise saepuruga tekib mul endal tolmuallergia, aga Mörttiröpöga ei teki. Nii et okaspuu ja tolmu probleemile on lahendus olemas

[ullamari]

Kuidas ma poes ära tunnen ,et tegemist on mitte okaspuu saepuruga ?

[Loomahull]

Pakile on tavaliselt kirjutatud, et valmistatud lehtpuust või lehtpuu jääkidest.

[ullamari]

Sain nüüd ka targemaks.

[Pinto]

Täiesti juhuslikult leidsin ühest Inglismaa liivahiirte foorumist teema, kus räägiti, et Inglismaal elades ei tasu okaspuu saepuru ohtlikkust karta- ainult Põhja-Ameerika mänd ja seeder pidi liivahiirtele ohtlik olema. Probleem pidi olema Põhja-Ameerika männi fenooli sisalduses, mis on seal tunduvalt kõrgem, kui Euroopas. Euroopa mänd pidi olema kasvanud valdavalt soojemas kliimas, kiirema kasvuga ja seetõttu madalama fenooli sisaldusega.

Kirjutaja on küll väga usaldusväärne, aga oma hiirtele ma okaspuu saepuru siiski ei anna- olen näinud, kuidas sellest ninad kärna lähevad.

[Heleri]

Ma ka just hiljuti uurisin natukene seda okaspuu asja, just tuhkrute seisukohast.
Kunagi jäi siin Pisis silma et kõik okaspuidust tehtud graanulid ja aluspanu on täiesti out ja ei tohi kasutada, Hakkasin ka siis lugema kottide pealt.
Mina olen väga pikka aega kasutanud tuhkrute liivakastis Cats Best Ökoplus tooteid, on väga kvaliteetsed ja nendes ma ei kahtle hetkekski, kuid pakile on kirjutatud et valmistatud kuusest. Kui see okaspuu nii üliohtlik on, miks seda siis kasutatakse üldse? Või kehtib see ainult näriliste kohta, mitte tuhkrutele ja kassidele?

Soomes kasutavad kõik tuhkrukasvatajad üldsegi küttepelleteid. Need samuti tehakse kuusest. Et kus see tõde siis on. Ise kasutan ka praegu küttepelleteid. Vähemalt need, mida mina kasutan, on tehtud kuusepuust. Kui varem ostetud hirmkallis kassiliiv oli samast materjalist, siis ma ei näe väga erinevust.... Tuhkrute eluruumid on hästi ventileeritud, liivas nad ei aele ega maga, käivad liivakastis ainult hädal.

[Kissu]

Kõige suurem vahe on tõenäoliselt selles, et tuhkrud ja kassid ei ela 24/7 nende graanulite peal. Samas paljud väikeloomad elavad (magavad, söövad, jooksevad, mängivad jne.) saepuru ja graanulite peal. Suhteliselt väike hulk pisilemmikute pidajaid kasutavad aluspanu vaid pissinurgas, enamasti on ikka kogu puuri põhi sellega kaetud. See tähendab seda, et nad on tunduvalt pikemalt ja suurema hulgaga kokkupuutes, kui tuhkrud või kassid.

Mina järeldaks sellest seda, et tuhkrutele ei pruugi ta olla ka 100% ohutu aga kuna nende kokkupuude nende graanulitega on kordi väiksem, siis ei mõjuta see neid nõnda hullusti, kui mõnda teist väikelooma.

[SnoopyMusi]

Oot, aga mul on praegu kodus 40L männipuust höövlilaastudest pakk ja mis ma nüüd siis sellega teen ? See on ju tegelikult päris suur kogus ning ära visata küll ei tahaks...

[Kissu]

Põhimõtteliselt on sul 2 valikut:

1. Paned enda heaolu esikohale, pigistad silma kinni ohtude suhtes ja kasutad selle saepuru ära.
2. Sead looma heaolu esikohale, ostad uue saepuru ja viskad selle vana minema/kasutad millekski muuks.

Mõlemad valikud olid sulle teada arvestades sinu küsimust, seega ega keegi teine ei saa sulle öelda mida teha.

[roland211]

offtopic aga mõtlen just tuhkru puuri ehitamisest. Kõige parem oleks teha liimpuidust, kuid nüüd kuulen see nii paha . Samas ise elame ju tihti kodudes kus kõik mõõbel liimpuidust ja tänapäeval isegi terved majad liimpuidust. On siis tõesti see nii kahjulik tuleb nüüd välja we?