www.pisi.ee

Sama siin.

Ma kardan verd! Veepargis olid mägijões seinte ja maapinna peal punased laigud ja ma kartsin et see on veri. Ma hakkasin üle kere värisema ja keeldusin edasi minema. Ja siis kardan veel üksi olemist. Kasvõi kui on õues valge. Ja ma hakkan väga ruttu kartma ka. Näiteks kui eile mu üks sõber pani poes üke maski ette oli mul vaja kohe kellegi kõrvale saada!

Ma kardan paaniliselt ämblikke,väikseid kinniseid ruume,kõrgust,putukaid ja kloune.Viimane on jah veidi tobe(mulle öeldakse seda pidevalt),aga mis teha.Tsirkuses käimist see tõttu väga ei naudi.

Mul on foobia veenist vere andmist. Süsti võin ära kannatada aga vere andmist... Samuti ma ei suuda mõelda, et keegi näiteks tõmbab küüntega vastu tahvlit või mõnda siledat lauda tõmbatakse plastmass asjaga ja tuled krigin....jube...

Ma ei tea, kas seda saab just foobiaks nimetada, aga ma olen ülimalt hirmunud äikese ees. Iga kord kui müristab või välku lööb, ma lähen näost lubivalgeks ja tahaks kuskile voodi alla peitu ronida. Väiksena ma katsin üksinda kusagilt koju minna, sest mõtlesin, et kui nüüd äkki tuleb äikeseilm .. Täiesti põhjendamatu hirm on see küll, tean, et äikest ei tasu nii karta ja mingeid halbu kokkupuutumisi mul ei ole äikesega ka olnud, lihtsalt pisikesest peale on see mulle üks kõige hirmuäratavamaid asju maailmas. Ma ei kujuta ette, kui tuleks öösel äikeseilm ja ma oleksin üksinda kodus, ma oleks vist hullumas ..

Kuid kardan ka igast putukaid ja ämblikke (!!). Vetsu minnes kontrollin alati luku mitu korda üle ja lifti üksi ei astu, kui saab, eelistan treppi ..

Kardan kohutavalt süstlaid ja süstimist.Veel kardan ämblikuid.Ühte hirmu on mul lausa häbi õelda.Kardan ka pimedust.

kardan ämblikuid ja usse/madusid, eriti peale seda kui mõnes filmis või telekas näidatakse, siis ma ei saa istuda kohas kus seljatoe ja seina vahel on sees vahe, sest alati tekkib tunne et nüüd tuleb see sama uss vms sealt tagant välja.

Tuleb välja, et väga paljudel on mingi asja ees suur hirm.
Mulle ei meeldi ka üldse kõrged kohad. Ise elan neljandal korrusel ja meil on küllalt kitsad rõdud (nagu need viiekordsetes ikka on) ja sealt otse alla vaatamine tekitab minus ikka väga ebameeldiva tunde. Ka mul tekib tunne, et äkki ma ei kontrolli oma keha ja hüppan- kukun alla. Kusjuures rõdul on mul lilled, teisel rõdul pesen isegi tabureti peal olles aknaid, kuid nii, kui otse alla vaatan rõdu äärest, tekib selline kaaluta oleku tunne.
Olen mõelnud, et, kui kunagi kolin, siis kindlasti teisele korrusele. Esimest pelgan varaste pärast, kuid teine tundub parajalt turvaline, et kui hüppan, siis potsatan tervelt alla.
Kõige suurem on mul aga lennuhirm. Vaatasin ekstra sellepärast ka foobia saadet, kuid sellest, mida nad lennuhirmu puhul nõu andsid, ei olnud minu arvates küll mingit kasu, no vähemalt minu jaoks. Mina kardan just kõige rohkem seda, et ma ei saa seal olles ise olukorda kontrollida, kui näiteks tekib paaniline hirm, siis ju lennuk minu pärast alla ei lasku.
Tegelikult on foobiad ikka päris ebameeldivad ja miks küll inimesed kardavad teatud asju, ei oska vist keegi öelda.

Mina kardan ka ämblikuid, eriti kardan karvaseid.Midagi muud ei karda.

Mina kardan ämblikuid, kõrgust, verd ja süstimist, pimedust ja madusid/usse (isegi vihmausse). Vihkan ka seda, kui keegi paneb küüntega vastu tahvlit.

Mina kardan neid hiiri ja rotte. Mitte neid kes kodus puurides on vaid neid, kes igast põldudel ja majades on. Kuigi ma ei tea kas see päris foobia on, sest mingit iiveldust ja sellist värki mul pole.

-KonnaPoeg- kirjutas:Mina kardan ämblikuid, kõrgust, verd ja süstimist, pimedust ja madusid/usse (isegi vihmausse). Vihkan ka seda, kui keegi paneb küüntega vastu tahvlit.

Minu hirmud on täpselt samad .Lisan juurde et kardan ka putukaid(igasuguseid).

Jätkan kellegi juttu: Inimese kogu elu jooksul sööb ta magades ära keskmiselt 44 ämbliku, oleneb inimese elukohast, niiet.... Mina ise kardan natukene ämblike(Koibikuid), kuid üldiselt ma midagi ei karda. Ahjaa, ma kardan veidike pimedaid nurki ja kohti.

Vihkan seda kui keegi kraabib küünega mööda tahvlit , hakkan alati karjuma et lõpetagu ära ja pöörand pilgu,panen kõrvad kinni.
Siis on mul veel sotsiaalfoobia, mulle absoluutselt ei meeldi negatiivne kommentaar ..

Ma kardan tõsiselt ämblikke ja pimedat kardan ka suht, nagu kui mingi ämblik on nii ma hakkan paaniliselt karjuma ja proovin põgeneda kuhugile kõrgemale kohale nt. laua peale jne.

Minu üks foobiatest on vali müra, ja sellest tuleb ka tolmuimeja foobia . Kui mul ema tolmuimejaga midagi teeb , siis ma jooksen kohe teise tuppa . Ja üldse , kui ma olen kuskil kohas kus on vali müra, siis ma hoian käsi koguaeg kõrvade peal . Selline foobia on mul ikka suht ammusest ajast .
Veel mulle ei meeldi pisikesed akendeta pimedad ruumid . Mul tekib lihtsalt paanika . Muidu ma pimedust ei karda, aga kui ma pean olema väikses pimedas ruumis , siis on küll väga kõhe olla ..

Kas keegi võiks mulle palun selle ämblikute suhuronimise asja lahti seletada, sest praegu tundub küll, et kleebin magamise ajaks suu kleeplindiga kinni.

No mina kardan iseenda verd.Teiste inimeste ega loomade verd ma ei karda aga just iseenda oma.Ja teine foobia on süstlad.No nii krooniliselt ma neid ei karda , et vaksineerimata ravimatta oleks jäänud aga ükskord minestasin arsti juures ära.

mul on kohutav hirm pimeduse vastu ma kustutan õhtul tule ära ja jooksen hüpates voodisse kartes et keegi võtab voodi alt jalgadest kinni

Ma kardan laevade põhjasid ja üleüldiselt vett, kui ma vee alla ei näe. Väiksena Egiptuses snorgeldamas käiies läks mu jalg vastu paadipõhja, sain väikse lõikehaava, ise ka ei tea kuidas. Veel mäletan seda sammaldunud paadipõhja. Täielik foobia selliste asjade vastu. Muidu selliseid tavalisi asju, nagu pimedus ja kõrgus ei karda põrmugi.

Riin kirjutas:Kõige suurem on mul aga lennuhirm. Vaatasin ekstra sellepärast ka foobia saadet, kuid sellest, mida nad lennuhirmu puhul nõu andsid, ei olnud minu arvates küll mingit kasu, no vähemalt minu jaoks. Mina kardan just kõige rohkem seda, et ma ei saa seal olles ise olukorda kontrollida, kui näiteks tekib paaniline hirm, siis ju lennuk minu pärast alla ei lasku.
Tegelikult on foobiad ikka päris ebameeldivad ja miks küll inimesed kardavad teatud asju, ei oska vist keegi öelda.

Mul on ka foobia olukordade vastu, mida ma kontrollida ei saa. Ei julge sellepärast kuhugi kaugemale reisilegi minna, et esiteks tuleb lennata, ja teiseks - veel hirmsam - on tagasilennupilet ju kindlaks kuupäevaks ja ma ei saa tagasi suvalisel hetkel, kui mul tekib tunne, et tahan KOHE tagasi koju.

Keegi kirjutas veel, et tal on hirm mürisevate asjade ees. Mul ka väiksena oli, kartsin kohutavalt, kui lennuk üle lendas või traktor mürises. Aga see läks kuidagi ise ära.

Mina kardan väikeseid kitsaid kohti, näiteks kitsad liftid, just nagu keegi esimesel lehel kirjutas need 9-korruse majade kolisevad liftid, lihtsalt õudsad. Nägin just mingi päev ühte veidrat und, et sõitsin laevaga ja vajutasin liftis nuppu et üles sõita, kuid see sõitis alla sinna kus laeva mootorid ja värgin on ja enam üles ei saanud ja ärkasin ka selle une peale üles.
Veel kardan ma üksi pimedust, isegi kodus. Halvasti valgustatud/valgustamata tänavatest, metsadest või tühermaadest rääkimata.
Putukad ka absoluudselt ei meeldi.
Ja ma kardan nii õudsalt hambaarsti, no ei taha minna! Vereanalüüse ka enam ei tahaks teha, kuigi peab. Ei taha teha, sest viimati tehti ühele käele 4 auku sisse ja ikka veeni ei saadud ja siis teise kätte ka 4 kuni lõpuks saadi veen kätte ja see oli nii halb, et kohe selline pinge ja paanika tulevad kui peab vereanalüüsi tegema.
Otseselt ma kõrgust ei kardagi, aga samas väga kõrgel olla ka ei saa, tekib just selline tunne et nüüd kukun alla ja kui ma kuskilt ka kinni hoian siis nagu kohe lasen lahti, ei tea miks.
Praegu eriti enam midagi ei meenu, aga usun et neid on veel.

Minu ainus suur hirm on pimedus. Just pimedad ruumid. Pimedal tänaval võin käia, pole midagi, aga pimedad ruumid, prrr.

Nõela ja süstla foobia!

Kohutavalt kardan ämblike.

ma ei tea mis foobia see on aga ma kardan tohutult öösiti kuskil üksi olla,ma kardan et tuleb keegija tapab mu ära ja see ei ole see et ma kardan pimedustb teistega koos on mul pimedas suva aga üksi, appi mul tuli hirm peale.

Imbeeh kirjutas:Ma siis lisan ka ühe oma kiiksuga foobia, mida mõnedel meeldib nii väga testida. Ma ei kannata õhupalle, kuigi oma tööga seoses tuleb mul ikka nendega kokku puutuda. Ma ei kannata kui need katki lähevad, või ma pean neid täis puhuma. Või siis kui kellegil meeldib näppudega mööda õhupalle libistada ja selle tulemusena tekib selline ebameeldiv krigin. See tekitab nii ebamugava tunde mul.

Mul on samuti see krigistamis foobia,aga betooniga saab ka seda heli tekitada.Kui ma seda häält kuulen tulevad külmavärinad.

Ma kui kuulen seda krigistamist, siis mul tulevad ka külmavärinad peale ja ka hambad hakkavad valutama

Neid lugusid lugedes tundub mulle, et paljud ajavad segamini kartuse ja foobia mõiste. See, et ma kardan õhupalle, ei tähenda, et tegemist oleks foobiaga. Soovitan enne postitamist endale selgeks teha, mis asi on hirm, ebameeldivus ja foobia.

Loomahull kirjutas:Mina kardan samuti tohutult kõrgust. Mäletan siiani kohutavat kogemust Tartu botaanikaaiast, kust tuli teisele korrusele ronida lahtisest keerdtrepist. Üleval olid kaktused, kuidagi ikka ülesse sai, aga see oli äärmiselt kohutav.

Kardan ka kõrgusi. Käisin esmaspäeval esimest korda Tartu Botaanikaaias ja jalad tudisesid sealt trepist ülesse minnes Mingil määral üritan sellest hirmust üle olla ja Võrumaal, kuskil nõiakülas vms ronisin ikka rahvakiige peal olevale platvormile jalgade värisedes. Siis mudiugi veel kõigutati seda jne, nii et ei olnud just meeldiv, aga sundisin end selleks. Teised ei kartnud, miks ma siis pean kartma. Tavaliselt on isegi tabureti otsa püsti ronimine mu jaoks ebameeldiv

Rohkem foobiaid endal ei tea. Surnud loomi küll ei suuda käega katsuda, aga karbiga saan ikka hakkama ja see vast foobiate alla ei klassifitseeru.