www.pisi.ee

Kohe kokku panna ei või. 2 nädalat pead kindlasti ootama, kuni kõik spermatosoidid on isase suguteedes hukkunud.
Me veel ühes puuris ei hoia, sest Juss kipub Matut ahistama ja Matu võib näksata (nt. ninasse augu teha). Muidu laseme koos joosta küll. Kui ära harjuvad ja Juss enam ei viitsi Matut paaritada siis vaatama, ehk saavad ühes puuris hakkama.

metsmaasikas kirjutas:ja kas peale oppi saab isase emasega kokku panna? Ma vaatasin mariti pilte ja seal kaks jänkut ühes puuris. Kas siis nad saavad normaalselt läbi?

Jänkud saavad suurepäraselt läbi. Tõesti nagu suur armastus oleks. Aga peretülid kipuvad seepärast tekkima, et emane mõnikord liiga pealetükkivaks läheb. Kui isasel viitsimist on, siis veits ikka ajavad täiskasvanute asju ka, aga üldiselt isane ei tunne huvi. Isane oli mul juba eelmise (isase) küülikuga koos elades karja juht ja nüüd ka perekonnapea. Emasele näidatakse näksamise ja urisemisega koht kätte, kui ta liialt ligi litsuma hakkab. Aga, kui sul juhtub emane domineeriv pool olema, siis võib vaese isase väga ära kurnata pideva selga ronimise ja nühkimisega. Mõni emane võib isegi kurjaks minna. Minu emane on aga suur malbus ise. Mul on äravõetav vahesein selleks puhuks tehtud, kui madin liiga suureks läheb. Siiani pole seda vaja olnud. Panen hoopis neile veidi sööki kaussi, see ajab tähelepanu kõrvale.

meie poissjänks käis üleeile arstionu juures kastreerimisel. protseduurist on tänaseks ilusti toibunud, kuid hämmastav on see, et poiss on hakanud pissi pritsima. enne tal sellist kommet ei olnud .
kas see võib olla mingil moel kastreerimise kõrvalnäht? /samas ei tohiks need vist veel nii vara esineda /

meil oli sama asi peale kasteerimist, aga mingi aja (~2 nädalat) möödudes läks üle

Peale kastreerimist võivad neil hormoonid veel mõnda aega möllata, samamoodi võib neil veel "mõni pauk rauas alles olla", seetõttu võib lähema kuu jooksul veel üllatusi ette tulla.
Oma kogemustest võin ainult seda huvitavat asja mainida, et kuigi Joss käis meil operatsioonil märtsi lõpus, on tal hiljuti tekkinud komme teha oma loigu otse põrandale, välikempsu kõrvale. Ma aiman ka, milles põhjus: nimelt käib Radar aktiivselt Pipi ja Joosepi peade kohal (kui need kaks puurides kükitavad) oma pissi pritsimas ning tähistab sama pritsimisega ka laia raadiusega oma territooriumi. Ju siis Jossil ikka mingil määral seda meesterahva uhkust on järele jäänud, et paneb samas vaimus vastu.
Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis vist peale kastreerimist Joss tõesti paar korda loopis oma tilkasid laiali. Ma olin üsna üllatunud, sest tal pole kunagi seda kommet olnud. Seda oli tookord vist ainult paar-kolm korda...

Et küülik kastreeritud saab, ei tähenda jah, et ta koheselt suguvõimetu oleks. Minu veterinaari andmetel ei tohtinud neid 6 nädalat "naistesse" lasta. Aja jooksul nad küll pehmenevad, mis puudutab soo jätkamise isu, aga vaat, see reviiri valvamine muutus Mio puhul vaat, et hullemaks. Ehk võib see olla tingitud sellest, et kastreeritud isane on ju pisut "naiselikum" ja jänkutüdrukud on kanged reviirikaitsjad. Isased rohkem pissivad, et minu piirkond, et teisi isaseid ei tuleks. Minu emased ei lase ühtki küülikut peale oma "elukaaslase" ja sõbra ligi. Me nii lootsime, et meie esimene isane, Mio, saaks peale emase, Maia, ka sõbraks uue kastraadi, Måns'iga, aga kuitahes palju me neid ka omavahel ei harjutanud, jäi Mio alati vihaseks Måns'i vastu. Nüüd on Mio hoopistükkis kokku kolinud oma õeraasu, Skrufs'iga (kellel võttis ca 2,5 nädalat ja nii mõnii lendav karvatuust temaga sõbraks saamiseks - tuli ju Mio tema reviiri elama, isegi, kui ta alguses teises puuris elas) ja on seal väga rahul. Ka õeke, kes ju enne poolteist aastat üksi elanud, on märksa erksam ja mõnuleb nii toredasti venna kaisus. :syda: Lõpp hea, kõik hea.

Mio kirjutas:Et küülik kastreeritud saab, ei tähenda jah, et ta koheselt suguvõimetu oleks. Minu veterinaari andmetel ei tohtinud neid 6 nädalat "naistesse" lasta.

meil rääkis dr joost niiviisi, et kuna meie poiss on veel üpris pisike ( 4kuune), siis ei ole karta, et tema seemnerakud nii kaua säilivad. vanemate isaste puhul olevat see aga vägagi võimalik... aga meie kohta arvas, et kuskil 7 päevast eraldiolekust peaks piisama...
üks küsimus veel: allapanu ei tohi teatavasti jänksile alla panna nii kaua, kuni haav veel lahti. mina ei saa aga üldse mingist haavast seal sotti. kõik nii karvade sees peidus. kas sellest, et miskit näha ei ole, võiks järeldada, et see on korras? kas on mingi ajalimiit ka, mis ajaga see haavake peaks olema kinni kasvand? /majapidamispaber pissipotis on suurim vaenlane - sellega tuleb kohe üks null teha, seega käib ta meil tühjas potis, mis tähendab et ta on ise totaalselt pissine ja terve puuri põrand on pissi täis. koristame küll nii palju kui jaksame, aga kõik see on vaid korraks... /

OT: Nännukas, proovi kaltsudega. Kaltsukast 1-kroonist puuvillast kraami, natuke ribadeks, hea ühekordne aluspanu.
Kassidel öeldi, et opi koht paraneb kuni 10 päeva, st siis on päris kinni juba. Võibolla see 7 päeva ka nii, et selle lõpuks on ühtlasi haav sisuliselt kinni kasvanud?

Liisa kirjutas:Võibolla see 7 päeva ka nii, et selle lõpuks on ühtlasi haav sisuliselt kinni kasvanud?

7 päeva soovitati emasest lahus hoida, et siis enam ei tohiks nende kooselul enam tagajärgi olla. aga kas haavad ei peaks mitte kiiremini paranema? vaadates küll aru ei saa, et seal miskit hullu oleks...

Jossi opereeris ka dr. Joost ja meile öeldi samad sõnad, et esialgu saepuru peale lasta ei tohiks. Me panimegi siis puuri sellised spetsmähkmed, mida pannakse voodihaigetele alla (umbes 25x25 cm kile peal mingi salvrätitaoline pehme imav materjal, heledamat seltsi sinakasrohelist karva, saab apteegist osta). Joss oli tol ajal üsna puhas, suutis oma pissid suurema mäkerdamiseta ära teha. Kaua ta mähkmete peal ei elanud, kuskil paar päeva vast.
Mähkmeid närida ta ei proovinud, nii et meil läks õnneks.

täna sai brunts saepurugraanulid potti tagasi. loodetavasti ei ole liig vara ja miskit hullu ei juhtu...
neljapäeval lõpeb meie suvepuhkus ja kolime tagasi tartusse. siis saavad ehk ka jänksid kokku elama ja suure puuri ning üksteise mõnusid nautima...

Tore!
Ole siis nende harjutamisel ettevaatlik, eriti, kuna haav veel värskemat sorti.

kas jänksi peab kastreerima kui ta on mul üksi?

Nojah.Meil juhtus hoopis sihuke lugu,et tõime jänkule peika.Meie arust oli ta siiani olnud emane,aga järsku tulid kõik mehetunnused nagu maa alt ja hakkas ise oma peikale poegi tégema:S!´Meil ta natuke näxab vahest,a see on rohkem nagu armastuse märk:D

Ka emased küülikud võivad teisel seljas ratsutada, et oma võimu näidata. Mina olen kaks isast küülikut kastreerinud, esimese suure südamepiinaga, et mis ma nüüd küll loomale teen. Mio oli pooleteistaastane, kui ta kastreeritud sai. Tema iseloom jäi küll enam-vähem samaks, ta oli juba enne selline rahulik tossike. Aga tänu kastreerimisele sai ta endale seltsidaami, kellest tal nii palju rõõmu on! Måns oli meil aga väga tillu, kui kastreeritud sai, nii et tema iseloomu kohta ei oskagi midagi öelda. Ta polnud igatahes mingeid näksamise tendentse näidanud ja pole mind siiani iial hammustanud. Ka pole ta rahulikum, vaid sama ergas, kui ikka.

Nagu siin palju räägitud on, muutuvad jänkud aegajalt tigedaks ja nende omanikud kastreerivad neid ja siis muutuvad nad rahulikuks. Kas muud võimalust pole, et ta maha rahuneks? Ma ei taha mõeldagi seda kastreerimise mõtet:( Mu jänkul on nii nunnutamis tuju kui ka tigetsemis tuju. Tigetsemis hetkel panen ta puuri, või märatseb omaette. A pärast on jälle hea ja ronib sülle, kaissu ja limpsib. Igatahes, siis küsimus et on siis ka muud võimalust peale kastreerimise? Mis arvate? On kellegil kogemusi?

minu poiss on kastreeritud muul eesmärgil: et saaks emasega kooselu nautida. iseloomu pärast oleks võinud ka tegemata jätta.
aga karta on, et kui on ikka tige isane, siis kastreerimisest on abi. ja ei ole selles opis miskit, mida nii väga karta. kuna meie poiss sai lõigatud juba päris noorukesena, ei jäänud talle sellest vist ka mingisugust erilist mälestust. vanemate loomadega võib see muidugi problemaatilisem olla.
üldiselt, kui looma ikka ei paaritata, siis on tal vast endal ka lihtsam kui hormoonid enam nii kõvasti ei mölla.

olen nõus nännukasega et kui ei taha looma paaritada siis oleks targem kastreerida.. kuid noh.. kui ta sulle väga tige pole ning väljaspool puuri pissi ei pritsi siis pole ehk hullu..

See jänkude tigedus võib kesta ka mingi teatud perioodi. Ka meil oli Nöps vahepeal väga kuri. Olin väga õnnetu ja lausa kartsin teda. Kuid see läks üle. Nüüd on selline memmekas Vahest lausa põgenen nüüd vastupidiselt. Kui maha istun, on tema kohe süles: paita mind. Kui paitamise lõpean, siis vahest naksab õrnalt, et tahan veel. Ja nii võib ta rahulikult istuda ja mõnuleda tunnike kindlasti. KUi ainult jaksaks sügada nii kaua

niisama, iseloomu pärast ei kastreeriks minagi. Nii Måns kui Mio sai kastreeritud selle pärast, et nad koos emase elukaaslasega saaks elada. Tead, nad nii armastavad seda kooselu!
Üldiselt olen kuulnud sellist väidet, et kui loom juba on endale halvad harjumused saanud, näiteks näksamine ja tigetsemine, siis seda kastreerimisega ei "ravi". Sellisel juhul tuleb küülik juba enne sellesse ikka jõudmist kastreerida, 3-4-kuiselt. Minu kogemus kinnitab seda väidet. Mio oli pooleteistaastane, kui tema kastreeriti ja seda Maia tuleku pärast - muidu poleks ju saanud. Mio jäi iseloomult täpselt samaks, kui sugutungi kadumine välja arvata. Måns kastreeriti noorukesena ja tema ongi väga leebeks ja nunnuks jäänud, aga siiski tugeva iseloomuga ja kartmatu loomake, kelle eest meie kass ära jookseb
Kastreerimine on siiski looma suhtes ülekohus ja selle poolt ja vastu vaagides tuleb mõelda sellele, kas loom saab õnnelikumaks pärast op-i. Kui ta saab emase elukaaslase, on minu vastus "poolt". Kui mitte, siis ma seda ei pooldaks, kui probleemid just väga, väga suured ei ole.

Kas on keegi kastreerinud üle aasta vanust küülikut ja pole midagi muutunud?
Meil väga raske enda isasega ja kaalume tõsiselt operatsiooni, sest koos elada nii enam ei suuda.

Mul ka üle aasta vana küülik. Enne sugutungi oli armas, nüüd vaid märgistab, kaevab, hammustab, nii kui lähedale minna üritab kõike paaritada ja hakkab kiimaselt urisema. Loodan ,et opp parandab seda. Tal endal ka ju nii halb, koguaeg kiimas ja jänku vererõhk niimodi laes.

Minul mure steriliseeritud jänkutüdrukuga. Peale operatsiooni on ta muutunud väga kurjaks. Hammustab,hüppab käppadega peale kui puuri käed panen, piiksub kui lähedale lähen, keerab pissipoti koguaeg kummuli. On jube kurjaks muutunud. Ma arvasin et see läheb paari nädalaga üle aga ei, varasemast nunnust musimaiast jänkutüdrukust pole enam midagi järgi.
Kui diivani peale lasin,pissis padja peale(varem pole seda juhtunud). Ma ei tea mida teha. Kas ta muutub millalgi rahulikumaks? Kas ta on meie peale operatsiooni pärast kuri? On kellelgi kogemusi? Tänud ette!