Postitas särasilm (Teema autor) » 08. juuni 2005, 21:58
Lugege lugu minu sõbrast Tillust. Aasta tagasi oli Tillu poolteist aastat vana. Ilus must küülikupreili. Lotike lõua all. Viisin Tillu õhtuks ja ööseks maale ema juurde (ise pidin ära minema). Ema vaatas jänkut ja rääkis, et see lott on ikka ebanormaalne, et selline ei peaks olema ja liiga suur ja nii edasi. Rahustasin, et normaalne on. Olgu. Õhtul ema helistab ja kurdab, et mis ta nüüd tegema peab - Tilluga on midagi lahti. Kitkub teine lotist enda karvu. Lohutasin, et ju püüab pesa teha (kaks korda on tal pesategemise tuhin olnud). Hommikul kohtusin Tilluga taas. Jänkuke oli oma lotikese saledaks kitkunud, mingit pesa ei teinud, karvad olid lihtsalt puuris maas (pesa jaoks võeti ikka heinu ka ja pesa ei tehtud puuri). Aga ilme oli tal võidutsev: noh, kas ikka ei meeldi minu lõualott või? Kas nüüd on normaalne või? Rohkem pole selline käitumine kordunud. Aga mina olen nüüd ettevaatlikum ja valin, mida ma Tillu kuuldes räägin, sest mine tea, millest tema aru saab ja kuidas minu jutule reageerib... Ma arvan, et jänkud on väga targad, veel targemad, kui me neist arvame...