Postitas Kaleria (Teema autor) » 30. märts 2012, 09:10
Ma ei leidnud sellesarnast teemat, seega otsustasin ise järgi küsida. Nagu pealkirigi ütleb, siis minu Mia (emane 6,5 kuune küülikupliks) on lootusetult armunud minu ja mu abikaasa jalgadesse. Kui siiani mõtlesin, et tema puberteediiga möödub probleemideta, siis nüüd viimasel nädalal on need ilmnema hakanud. Eile lisas viimase põntsu see, et jänkupliks ei lasknud mul enam rahulikult toas ringi käia, ilma et ta mu jalgu ei ahistaks. Enam ei huvita teda toas ringi silkamine, vaid esimese asjana kui puurist välja saab otsib üles perenaise jalada:D Tegelikkuses on asi kurvavõitu, sest olen hakanud kaaluma tema steriliseerimist. Hästi nagu ei tahaks seda teha, sest mäletan kui mu emane koer selle läbi tegi, siis tema nutt on mul siiani meeles. Ei kujuta ette kuidas küülikud sellist asja üle elavad. On kellegil kogemusi ja kuidas muutus küüliku käitumine pärast seda? Võibolla on see ajutine värk ja see möödub? Või kui küülikud on valmis paarituma koguaeg, siis jääbki selline käitumine kestma?
Ta sünnib meie sõbrana, ta usub meisse juba siis kui ta silmad on alles kinni, veel enne, kui ta sündis, andis ta end inimesele.