Postitatud: 29. jaanuar 2014, 09:29
Merisigu hakkasin endale tahtma juba siis, kui olin umbes 10-aastane või nooremgi. Kuigi elasime maal ning hein ja toit oleksid omast käest võtta olnud, ei saanud ma hoolimata suurest mangumisest oma ülipraktilist ema nõusse, sest tema silmis olid lemmikloomad muidusööjad ja tüütu nuhtlus. Üks kord me siiski käisime korviga loomapoes, aga just sel päeval ei olnud seal ühtegi merisiga ja ma olen siiamaani veendunud, et ema helistas enne poodi ja veendus, et merisigu ei ole 
Nüüs 25 aastat hiljem sain aga ühe oma lapsepõlveunistuse lõpuks teoks tehtud ja alates 24. jaanuarist on meie pere liikmed Lapi ja Tuustik. Sündinud on nad mõlemad 27. detsembril, aga erinevates pesakondades. Lapi vanavanemad olid veel puhtatõulised. Lapil endal on pea peal üks rosetimoodi asjandus. Karv on tal täitsa sile.
Tuustik seevastu on juba mitmendat põlve "segavereline" ja ka ehtsa merisea näoga minu arvates Karv on tal kohevam ja hästi pehme ja lõhnab kookospähkli järele.
Tuustik kaalub hetkel 1-kuusena 400 g, Lapi veidi vähem, kuigi vaadates paistab Lapi tunduvalt väiksem olevat.
Elukohaks on neil Rabbit 100 puur, kus on hetkel pesa, sööginõu, joogipudel ja -kauss, heinanurk ning soola- ja mineraalkivi. Neist kahest viimasest nad küll suurt siiani hoolinud ei ole. Joogikausi panin, kuna tundus, et nad pudelist eriti agarad jooma ei ole.
Toidust on eelistatum kahtlemata värske: porgand, lehtsalat, hiina kapsas, paprika, kurk, kaalikas. Teise valikuna jõhverdatakse ära hein ja kui enam muud ei ole, sobivad krõbinad ka (Versele Laga omi söövad).
Iseloomult on Tuustik veidi häälekam, nii puuris kui ka süles krudiseb sageli. Lapi on vaiksem ja natuke arglikum veel. Sülle võttes proovib ta kohe põue või selja taha pugeda. Tuustik seevastu istub rahulikumalt ja uudistab maailma. Sülle oleme neid ikka iga päev võtnud ja silitanud ja tundub, et selle mõne päevagagi on nad juba meiega rohkem harjunud. Varjualuse võtsime ka puurist ära esialgu, sest muidu nad ainult seal all oleksidki.
Selline lühitutvustus siis. Loodan, et meil kõigil saab koos väga tore olema.
Nüüs 25 aastat hiljem sain aga ühe oma lapsepõlveunistuse lõpuks teoks tehtud ja alates 24. jaanuarist on meie pere liikmed Lapi ja Tuustik. Sündinud on nad mõlemad 27. detsembril, aga erinevates pesakondades. Lapi vanavanemad olid veel puhtatõulised. Lapil endal on pea peal üks rosetimoodi asjandus. Karv on tal täitsa sile.
Tuustik seevastu on juba mitmendat põlve "segavereline" ja ka ehtsa merisea näoga minu arvates
Karv on tal kohevam ja hästi pehme ja lõhnab kookospähkli järele.Tuustik kaalub hetkel 1-kuusena 400 g, Lapi veidi vähem, kuigi vaadates paistab Lapi tunduvalt väiksem olevat.
Elukohaks on neil Rabbit 100 puur, kus on hetkel pesa, sööginõu, joogipudel ja -kauss, heinanurk ning soola- ja mineraalkivi. Neist kahest viimasest nad küll suurt siiani hoolinud ei ole. Joogikausi panin, kuna tundus, et nad pudelist eriti agarad jooma ei ole.
Toidust on eelistatum kahtlemata värske: porgand, lehtsalat, hiina kapsas, paprika, kurk, kaalikas. Teise valikuna jõhverdatakse ära hein ja kui enam muud ei ole, sobivad krõbinad ka (Versele Laga omi söövad).
Iseloomult on Tuustik veidi häälekam, nii puuris kui ka süles krudiseb sageli. Lapi on vaiksem ja natuke arglikum veel. Sülle võttes proovib ta kohe põue või selja taha pugeda. Tuustik seevastu istub rahulikumalt ja uudistab maailma. Sülle oleme neid ikka iga päev võtnud ja silitanud ja tundub, et selle mõne päevagagi on nad juba meiega rohkem harjunud. Varjualuse võtsime ka puurist ära esialgu, sest muidu nad ainult seal all oleksidki.
Selline lühitutvustus siis. Loodan, et meil kõigil saab koos väga tore olema.