Postitatud: 15. juuli 2013, 08:53
Kilil oli väike täiskasvanukoolitus nädalavahetusel ja ta peaaegu kukkus eksamil läbi. Või kukkusime meie 
Nimelt jätsime esimest korda Kili nädalavahetuseks üksi koju. Muretsesime küll ja kaalusime kaasavõtmist (seni oleme alati võtnud), aga samas tahtsin siiski näha, kuidas ta toime tuleb, sest iial ei tea, millal tõsine vajadus tekib ja siis on hea, kui on kogemus olemas. Iga kord kahe päeva pärast on ka ebamugav suurt puuri kaasas tassida.
Panime siis sõbrale kausi hunnikuga graanuleid täis, heinakünasse pressisime ka niipalju heina, kui vähegi mahtus ning pudel sai vett täis. Tuli parimat loota.
Reede õhtul sõitsime ära ja pühapäeva hilisõhtul tagasi. Muidugi muretsesime, et kuidas ta on hakkama saanud. Et ehk sõi endal esimesel ööl kõhu valutama ja ülejäänud aja nälgib või on äkki suurest üksindusest jubedas hirmus ja stressis või kes teab, mis.
Jõudsime koju, Kili istus rahulikult puuri nurgas ja temaga tundus kõik täitsa okei olevat. Mida me aga oodata ei osanud, oli puuri ümbrus. Poole meetri raadiuses oli põrand täis toidugraanuleid ja junnikesi. No see viimane ei üllata, küll aga graanulid. Tal on toiduriiul teisel korrusel ja ilmselt ta kaevas seal siis kohe esimesel ööl nii kuis jaksas ja suutis pooled toidud ümber puuri ajada, mida hiljem enam kätte ei saanud. Puuris polnud meie tulekuks enam ainsamatki kübekest graanuleid. Heina õnneks siiski oli ja näljas ta ilmselt polnud.
Küll aga on mulle täiesti arusaamatu, kuidas suudab üks näriline puuri ümbruses poole meetri raadiuses sellist segadust tekitada kas ta konkreetselt loobib neid või on mõni sabatehnika? Peaks järgmine kord üles filmima öised tegevused!
Nimelt jätsime esimest korda Kili nädalavahetuseks üksi koju. Muretsesime küll ja kaalusime kaasavõtmist (seni oleme alati võtnud), aga samas tahtsin siiski näha, kuidas ta toime tuleb, sest iial ei tea, millal tõsine vajadus tekib ja siis on hea, kui on kogemus olemas. Iga kord kahe päeva pärast on ka ebamugav suurt puuri kaasas tassida.
Panime siis sõbrale kausi hunnikuga graanuleid täis, heinakünasse pressisime ka niipalju heina, kui vähegi mahtus ning pudel sai vett täis. Tuli parimat loota.
Reede õhtul sõitsime ära ja pühapäeva hilisõhtul tagasi. Muidugi muretsesime, et kuidas ta on hakkama saanud. Et ehk sõi endal esimesel ööl kõhu valutama ja ülejäänud aja nälgib või on äkki suurest üksindusest jubedas hirmus ja stressis või kes teab, mis.
Jõudsime koju, Kili istus rahulikult puuri nurgas ja temaga tundus kõik täitsa okei olevat. Mida me aga oodata ei osanud, oli puuri ümbrus. Poole meetri raadiuses oli põrand täis toidugraanuleid ja junnikesi. No see viimane ei üllata, küll aga graanulid. Tal on toiduriiul teisel korrusel ja ilmselt ta kaevas seal siis kohe esimesel ööl nii kuis jaksas ja suutis pooled toidud ümber puuri ajada, mida hiljem enam kätte ei saanud. Puuris polnud meie tulekuks enam ainsamatki kübekest graanuleid. Heina õnneks siiski oli ja näljas ta ilmselt polnud.
Küll aga on mulle täiesti arusaamatu, kuidas suudab üks näriline puuri ümbruses poole meetri raadiuses sellist segadust tekitada
kas ta konkreetselt loobib neid või on mõni sabatehnika? Peaks järgmine kord üles filmima öised tegevused!