Postitatud: 06. juuni 2018, 19:17
Postitas Harleyquin
Teatan sügava kurbusega, et täna kella kolme ajal päeval lahkus jäädavalt minu kallis Tõru.
Seda kurbust ja üksindustunnet on raske kirjeldada. Nagu terve maailm minu ümber oleks lagunenud. Karjun nuttes ja röögin vihast ebaõiglase maailma peale. Kõik kes temaga kokku puutusid ütlesid, et tal oli väärt pere ja ta oli eluajal õnnelik tuhkur. Hoidsin teda nagu oma last ja armastasin teda üle kõige. Ta oligi õieti minu oma poeg, nii ma teda kutsusin alati. Alati oli õnnelik, kui töölt tulin ja limpsis keelega üle huulte. Armastas magada üsna tihti ninu kaisus ja igati ülim klapp oli meil emotsionaalselt ja kõiges.
Tõru sai täna päeval siis magama pandud raske südamega, kuna tohutult piinles ja hingeldas raskelt. Kõik tema head sõbrad said teda veel elusalt hüvasti jätta ja siis arst tegi selle süsti ära. Nutsin ta kõrval, nagu väike laps ja muudkui rääkisin talle ilusatest mälestustest ja kohast kus teda juba oodatakse. Leppisime kokku, et ootab minu ka kunagi järele, kus me siis igavesti teineteise seltsis armastust jagame.
Ostsin talle ilusa väikse puust kirstu, mässisin ta lemmik t-särki, kirjutasin kirstule sõnumeid kaasa ja panin ta sügavasse kaevatud auku suure tamme kõrvale. Kõrval kasvas tibatilluke tamm. Täpselt selle kohale saigi ta maetud. Homme istutan ühe tamme veel juurde. Tammepuu valisin sellepärast, et tal nimeks Tõru ja tammepuu ja tõru käivad käsikäes(tammetõru) Koha valisin selle järgi, kus temaga sai tuttavaid radu vabalt joostud metsas(kodu lähedal ja ilus looduskaunis koht). Hakkan seal kindlasti aeg ajalt läbi käima.

Kodu on justkui nii tühi ilma temata. Tõruga sai veel kokkulepitud, et aegajal käib mul külas ja hoiab silma peal, nagu kaitseingel.
Head teed sulle mu poja ja kohtume taas kunagi, kui aeg käes.