Omaette rotud.

Kõik sabalised, kes meil kodudes on

Moderaatorid: E4-, Amelia

Foorumi reeglid
See foorum on mõeldud oma lemmiku(te)st rääkimiseks, mitte hoolduse alase nõu küsimiseks! Iga kasutaja teeb omale teema, kus on juttu tema lemmiku(te)st. Teema pealkiri võiks olla kujul nt. "Kissu rotid", "Foksi küülikud" vms.

Omaette rotud.

PostitusPostitas Cnuffy (Teema autor) » 20. märts 2015, 02:18

Eile sain siis kahe armsa rotitüdruku omanikuks.
Põen sellist haigust nagu unetus ning elan hetkel Tartus, kooli pärast. Tegelikult olen pärit Tallinnast ning mu unearst arvas, et kuna mul on terve elu mingid loomakesed olnud ning Tallinnas on ka kass, siis vajaksin mõnda loomakest ka Tartusse, et tunda turvatunnet.
Esimese asjana hüppas pähe rott, sest neid on mul varem palju olnud. Olin küll suht pisikene kui meil nad olid, kuid mäletan kui sõbralikud ning targad nad olid. Vanasti oli meil alati üks ainus rott, vaid korra võtsime kaks tükki korraga. Ma ausalt ei tea kus mu õe ja ema ajud olid aga noh...jah.
Tõttasin siis kohe roti jahile, kuid ei Tallinnas ega ka Tartus polnud ühtegi rotti. Kuigi.. tegelikult valetan, sest Tartu Lõunakeskuses kohtasin paari suurt isast, aga kuna mul on alati terve elu olnud emased, siis ei julenud uut riski võtta, sest kuulsin, et mingisugune iseloomu erinevus neil siiki on. Rocca al Mare loomapoes olid ka mõned rotud, aga müüa ei osanud nende kohta mitte midagi öelda ning vanust ei osanud absoluutselt välja lugeda, seega mõtlesin, et otsin veel.
Paar kuud läks mööda ja ema helistas, et käis uuesti Rocca al Mare poes rääkimas ning müüja oli öelnud, et eraldi emasid nad tavaliselt ei telligi. Seega saime endale spetsiaalselt mõned emased tellida. Kaks nädalat hiljem öeldi, et saabus neli emast Lätist ning paari päeva pärast võib järgi tulla, mil nad on läbinud tervise kontrolli.
Eile läksime järgi ning müüa tõstis rotud meie puuri saba pidi, seega ma sain rabanduse. Viisin nad siis kiiresti koju kohanema. Esialgu tundus, et mõlemad kardavad. Siis märkasin, et pisem rotu Sarang on juba uudishimulik, kuigi mind kartis ikka.
Õhtul kui panin puuri voodi peale ning tegin uksed lahti, uudistas ringi vaid Sarang, ning õde Haru väljus oma majast vaid toidu järele, mis käis muidugi ka välgukiirusel. Mõni tund hiljem tahtsin Harule oma käe nuusutada anda, et ta mu lõhnaga harjuks, kuid peale mõnda aega näksimist hammustas ta mind päris tugevasti. Taganesin kohe ning enam teda ei puutunud. Hiljem käis ta ka natukene õe eeskujul väljas uurimas, kuid ehmatas iga mu liigutuse peale ning jooksis kui tuul ja torm oma majja nii, et saepuru ja kõik muu lendas.

Täna proovisin sama asja uuesti, kuid kõik oli ikka sama, ainult Sarang tundus olema veel julgem kui eile ning ronis ka juba minu peal.
Tegin siis siia väikese postituse, küsides abi ning nõu, sest kartsin, et äkki too sabast tõstmine ehmatas nad puha ära ning nüüd kardavad inimesi igal võimalusel.
Sain soovituse, et proovida panna selga mõni suurem asi, kuhu nad saavad peitu pugeda ning saavad samal ajal olla minu lähedal.
Ning see tõesti toimis. Sarang hakkas kohe ringi luusima ning mõne aja peale järgnes ka Haru. Olin ausalt siiralt õnnelik. Liigutama pean endiselt sujuvalt, muidu paneb Haru jälle plehku, aga vähemalt käib ta rohkem väljas ning mängib õega. :happy:

Iseloomudest olen siis nii palju suutnud välja lugeda, et Sarang on üpris julge ning naiivne rotu, kes võtab riske ning samas on ta ka üks hull energia pomm, sest Haru jõuab sama ajaga kaks korda uinakuid teha, kui tema ikka ringi jookseb ja turnib.

Haru on aga selline kes ennem mõtleb, uurib ja alles siis tegutseb. Tema hoolitseb ka maja sisustuse ning puhtuse eest ning teeb uusi avastusi vaid juhul, kui Sarang on seal juba ennem käinud ning mil teab, et on turvaline.

Seega tunduvad nad mõlemad üksteisest sõltuvat. Haru vajab Sarangi, kes oleks funfun ja viiks ta välja avastama ning mängima, sest seda ta tegelikult oskab, kui vaid julgust jaguks. Samas vajab Sarang kedagi, kes ta aeg-ajalt maa peale tooks ning kodu korras hoiaks.

Haru on ka suti suurem. Ei tea, kas on pesakonnas rohkem hoolt ja piima saanud või on ta niisama õgard, sest kui Sarang viib üldjuhul kõikse parema oma pesasse, et seda hiljem nosida, siis Haru eelistab kõik võimalikult kiiresti ja kohe nahka panna. :sleep:

Mõlemad on üimalt armsad rotud ning ootan põnevusega kuidas meie suhted tulevikus paranevad! :P
Praegu ootab kolme päeva pärast ees reis Tartusse, seega loodan, et nad jõuavad veel minuga võimalikult palju harjuda, et see reis üle elada.

Mõned pildid siis ka, et teaks ikka kellest jutt. :-)

Haru ( Korea keeles tähendusega: päev )

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... C_6558.jpg

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... C_6543.jpg

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... C_6493.jpg

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... 6565_1.jpg


Sarang ( Korea kelles tähendusega: armastus )

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... C_6483.jpg

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... C_6439.jpg

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... C_6569.jpg


Kiisuga käib Tom & Jerry. Ainult, et vastupidi-rotid ajavad kassi taga. :rofl:

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... C_6478.jpg

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... C_6419.jpg
Viimati muutis Cnuffy 05. jaanuar 2016, 05:09, kokku muudetud 1 kord.
Kasutaja avatar
Cnuffy
Uus kasutaja
Uus kasutaja
 
Postitused: 8
Teemad: 1
Teda kiideti: 0 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Omaette rotud.

PostitusPostitas Cnuffy (Teema autor) » 08. mai 2015, 03:44

Nii, mõtlesin, et kirjutan siia vahelduseks kuidas meil läheb.

Kohe nädalakene peale siia postitamist märkasin Sarangi juures kummalist turtsumist. Iga kord kui tal see turtsumise hoog peale tuli, tegi ta ka samal ajal häält ning see kõlas väga piinarikkalt. Vaatasin nii nädalakene kuidas tal läheb ning siis kirjutasin arstile. Olin üsna mures, et äkki on kopsupõletik, sest me reisime tihti ning sel ajal oli veel väljas külm. Hoolitsesin küll, et neil soe oleks, aga eks hirm oli ikka. Käisin temaga arsti juures ära, kus arst arvas, et ta võib millegi (toidu,tolmu...vms) suhtes olla natukene tundlikum, kui teised rotid ning tegi meile süsti.Kopsupõletikku arst ei kahtlustanud, sest hingamine oli puhas ning arvas siiski, et see väike pakane ei tohiks neile küll midagi teha. See süst oli muidugi väga kohutav.. Kes tahaks oma looma vägisi kinni hoida ning tema niuksumist kuulda. Peale seda oli ta nii suures ahastuses, et jäi mu käte vahel värisedes magama ning istusime niimoodi seal arsti juures oma 20 minutit. Lõpuks saime ikka kuidagi koju ning lootsime, et ravim aitab. Turtsumine hakkas vaikselt ära jääma, pigem oli kuulda pisikesi aevastamisi ning üksikuid turskeid, mis tundusid igati normaalsed. Olin juba pisut õnnelikum, et ehk saabki kõik korda, kuid siis märkasin, et Haru kasvab tema kõrval ikka meeletu kiirusega. Kuid noh, mõtlesin, et äkki ta lihtsalt ongi pisem rott, sest tegelt on ta algusest peale veits tillukesem olnud. Aga siis, umbes kuu aega hiljem märkasin, et ta hakkas kahtlaselt palju magama. Ükskõik mis ajal ma nad jooksma lasin oli Sarang alati see, kes tuli sülle ja nurus pai...Ja jäi magama. Isegi kõige suuremas mänguhoos ta lihtsalt...üks, kaks magas...
Ei teinud selle suhtes alguses palju, kuni nägin, et ta nina on punane. Kartsin, et äkki on sellest reisust stress...
Teadsin väga hästi, et see ei ole hea märk ning kirjutasin siis jälle kohe arstile. Ja nii läksimegi uuesti arsti juurde, kus sain teada, et ta kaalub 100 grammi vähem, kui viimati, mil arstil käisime. Mainisin ka ära, et tema õde on tast kaks korda suurem. Arst vaatas ta üle ja ütles, et on narkolepsia, ehk siis.. rott jääb suvalisel momendil magama. Samuti ütles ta, et tal võib olla väärareng, ehk siis, ta ei kasvagi väga suureks ning seetõttu ei pruugi ta ka nii kaua elada. Ehmatasin muidugi kohe ära ning arst katsus lohutada, et eks see looduses nii ole, et nõrgemad ei jää ellu, aga samas ei pruugi ka asi nii hull olla. Ning siis määras ta meile antimiootikumid, mida kaks korda päevas talle andma pean. Ja nii olemegi nüüd kaks nädalat rohtu söönud ning ma ei tunne enam oma rotti ära. Või õigemini... Sain oma esimese päeva rotu tagasi. Arsti juurde jõudes öeldi meile kohe, et tema silmad ei ole õiged. Ta nägi välja nagu hiir. Sain sellest ise ka aru, kuid nüüd, kui ta silmad on tagasi endiseks muutunud, märkan erinevust kohe eriti hästi. Uskumatu! Samuti on ta kõvasti kaalust juurde võtnud ning hakkab vikselt õele järgi jõudma, kuigi esialgu on veel natukene siiski puudu. Energia on muidugi laes ning ta ei oska sellega midagi peale hakata...Seega mina olen see kes temaga enamus ajast mängima peab.
Pean ausalt tõdema, et Sarang on kõige sotsiaalsem rott, keda ma eluski kohanud olen. Ta tuleb õhtuti sulle sülle, kas kaela peale või kätte..Või poeb kuskile sooja peitu ning nurub pai. Ning kui ta sinult pai saab, sulgeb vaikselt oma silmad ning ma tunnen, kuidas ta soovib mu lähedal olla. Samuti tahab ta väga mängida ning käib kogu aeg järgi nagu väike laps. nõusid pesta ega süüa ma teha ei saa, sest ta ronib kogu aeg mööda jalga üles ja tahab ikka süles olla. Ma ei saa rahulikult isegi vetsu minna, sinna tuleb ka järgi.
Nina on vahelduva eduga punane, kuid tundub, et seda jääb ka vähemaks. Loodame praimat :)

Kui Harust rääkida, siis temaga on edusamme... Ta on kõvasti julgem ja usaldab mind rohkem. Aga hammustamise komme pole tal kuhugile kadunud. Vahepeal tuli ta suvalisel hetkel ja hammustas mu toakaaslase kanna verele... Teine kord tahtis mu näpu ära viia, mis pärast verd purskas ning need miljonid korrad mil ta mu huult, põske või kõrva on hammustanud. Asi viis selleni välja, et nüüd ei saa nad enam meiega ühes toas joosta, sest mu toakaaslane kardab Harut. Alguses kartsin juba ise ka, aga nüüd olen säilitanud selle rahu ja ajan ta lihtsalt ära ning ütlen, et ei tohi. Alguses sai päris kõvasti karjutud ning pisike ehmatas nii ära, et ei liikunud diivani alt mitu tundi kuhugile. Nüüd aga tunnen, et mida kannatlikum ma olen, seda vähem ta hammustab. Usun, et ta tahab vaid mängida ning ei saa aru, et see haiget teeb. Sest niisama ta mind enam hammustanud ei ole. Kui on, siis väga harva ja suht nõrgalt. Praegu hammustab ta vaid siis kui pesust tulen, ehk siis tundub, et ta saab aru, et olen puhas ning ta...tahaks mind just kui ära süüa? Ma ei tea, see on väga veider, aga mu kass teeb samamoodi. Ja muud ajad on vaid mänguhoos.
Aga arst arvas, et Harul on mingit sorti ärevus häired, sest ta sattub lausa mingisse...hoogu, kui ta puurist välja saab. Ta näeb tõesti nagu segane välja ning ei tea mida ära teha. Samuti on ta Sarangiga mängides päris agressiivne ning kuigi Sarang piiksub, teeb ta seda ikka edasi (Sarang on ka muidugi üks hull suhtleja ja piiksub isegi siis kui Haru talle läheneb ja Sarang näeb, et ta tahab talt söögi ära võtta). Seega... Ilmselt miskit tal viga on ning arst pakkus talle lihtsalt osta ka ravim, mida vähe haaval anda ning see pidi ta maha rahustama. Hetkel valmistun selleks, sest rohi on päris kallis. Ausalt öeldes, ei tahakski väga seda rohtu soetada, mõtlen, et äkki saan talt ise vähehaaval selle lolli kombe ära.

Rotud ise on muidugi nunnuduse tipp ning nendega on juba igast seiklusi läbi elatud. Alustades sellest, et kogu külmkapi alune ning külg on kinni teibitud, sest Haru hüppab reaalselt poole meetri kõrgusele...Ning lõpetades sellega, et nad suutsid mu üllatusmuna seest, mille avamisega isegi minul vahest raskusi oli, mu kõrvatropid kätte saada ja need nahka pista...ja seda veel 2 paari+ mu toakaaslase omad. Mul on siuke tunne, et neil on nendega mingi sõltuvuse laadne asi, sest nad nuusivad reaalselt kõik kõrvatropid üles.
Ema on Sarangisse totaalselt armunud ning kõik mu tuttavad ja sõbrad samuti. Mul on tunne, et temast paremat ei ole..ning olen õnnelik, et tema nimel võitlesin. Ema ütles mulle ikka pidevalt, et selle raha eest, mis ma tema peale igate pidi kulutanud olen, oleksin juba terve karja rotte saanud. Iga kord kui ta seda ütles sain ma tõsiselt vihaseks ja ütlesin, et ta on peast soe. Nüüd saab vist ise ka aru, et nii need asjad ei käi. Loom on loom.
Mul on ka sugulane, kellel on tänu keldri rottide kogemusele totaalne rotifoobia... Ja ma suutsin ka tema Sarangisse armuma panna. Eks ta kisendas alguses ikka päris pikalt ja hakkas isegi nutma, kui ta sülle sai, aga nüüd on nõus ta juba oma jalgade peale laskma, pea asi, et küüsi ei tunneks. Vot nii! Rotid muudavad maailma, jess.

Sarangist on mul muidugi terve kollektsioon pilte.. Harust kahjuks vaid paar, sest ta on lihtsalt liiga hüper aktiivne, et ta üldse pildile saada.

http://s1230.photobucket.com/user/cnuff ... 2.jpg.html

http://s1230.photobucket.com/user/cnuff ... R.jpg.html

http://s1230.photobucket.com/user/cnuff ... R.jpg.html

http://s1230.photobucket.com/user/cnuff ... 1.jpg.html

http://s1230.photobucket.com/user/cnuff ... 3.jpg.html

http://s1230.photobucket.com/user/cnuff ... 0.jpg.html

http://vid1230.photobucket.com/albums/e ... 185314.mp4

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... C_7656.jpg

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... C_7680.jpg

http://i1230.photobucket.com/albums/ee4 ... C_7683.jpg

Samuti on palju pilte, videoid, mida ma ei saanud üles panna mu instagramis: https://instagram.com/cnuffy/
Kasutaja avatar
Cnuffy
Uus kasutaja
Uus kasutaja
 
Postitused: 8
Teemad: 1
Teda kiideti: 0 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Omaette rotud.

PostitusPostitas Kissu » 08. mai 2015, 07:16

Sinu juttu oma rotikestest on väga mõnus lugeda, kohe kaugele näha, kui väga sa neid armastad. Väga lahedad tegelased tunduvad piltide ja jutu järgi! :biglove:

Kuidas unetusega nüüd lood on?
(\(\
(>'.')
(~(")(")
Kasutaja avatar
Kissu
Mental health will soon be yours..
Administraator
Administraator
 
Postitused: 10146
Teemad: 936
Pildid: 1303
Asukoht: Tartu/Jõhvi
Teda kiideti: 1 korda
Vanus: 40
Sugu: Naine
Tuju: Unine
Prindi postitus

Re: Omaette rotud.

PostitusPostitas Cnuffy (Teema autor) » 05. jaanuar 2016, 04:38

Tere jälle!!

Pole siia ammu kirjutanud ja mõtlesin, et annan teada ja julgustan ka teisi inimesi, et armastus muudab loomi.
Nagu te kõik teate, siis Harul oli inimestega seoses trauma. Alguses kui ta sain ei näidanud ta mulle oma nägugi. Kõik tegevused, mis majast väljas toimusid tehti siis kui mina ei vaadanud. Siis kui neilt suur maja ära sai võetud hakkas ta hammustama, end kaitsma. Alguses olin päris pahane ja karjusin et ei tohi. Siis hakkas ta mind kartma ja peitis end igasse võimalikku kohta ära.
Asi hakkas paranema alles suvel, kui toakaaslasega lahku kolisime ja ma suveks koju tagasi tulin. Lasin neil vannitoas joosta, sest see oli ainukene koht kus nad ära ei saanud kaduda ning midagi närida. Vaikselt hakkasin toiduga ta usaldust võitma. Kutsusin teda nimepidi ning ei andnud ennem toitu kätte, kuni olin teatud hääle teinud ning alles siis sai ta sellega minema joosta. Lõpuks hakkas talle kohale jõudma, et ta peab vaid ootama, ühel hetkel ma annan talle selle nii kui nii.
Alguses tundus asi mulle lootusetu. Ta oli pidevalt kõige kaugemas nurgas peidus ning ma lihtsalt ei saanud teda kätte. Kuigi toidu peale hakkas ta vaikselt kohale ilmuma siis nii, kui ma mingi järsema liigutuse tegin pani ta kohe jälle plehku. Istusin sääraselt vannitoas tunde ja tunde... Rekord ongi vist 4 tundi. Aga asi, mida õigesti tegin oli see, et tõin lõpuks ka puuri vannituppa, siis sai ta tagasi minna kui soovis.
Ja nii oligi, tihti tulin vannituppa ja nägin et ta on puuris, kuigi tal on võimalus ringi joosta. Siis hakkasin koos nendega seal istuma, kui neil jooksuaeg oli ja ma nägin.. et nad tihti magasid kuskil nurgas, aga nii kui ma sisse tulin ärgati üles ja tuldi minuga suhtlema. Mõistsin, et nad ei taha mitte joosta, vaid minuga mängida.
Uuesti Tartusse tagasi kolides võtsin nad vaatamata ühika keelule loomi seal pidada kaasa ja seal oli neil suur ruum, kus nad iga õhtu joosta said. Nad teadsid nüüd, et saavad alati kohe välja kui toas tuli põlema läheb. Nii kui ma oma toa ukse avasin jooksid nad alla ja vaatasid mind oma suurte mustade silmadega ja lausa anusid, et tee juba see uks lahti. Ja kus siis pandi tormijooksu kui ma nad välja lasin.
Ühikas ei muutnud mitte ainult meie suhted paremaks vaid ka nende kahe vahelised. Nad mängisid iga päev kulli ja Haru lõpetas minu hammustamise. Nüüd saab Haru aru, et kui mu käsi tuleb, siis see ei tee talle kunagi haiget. Ta mängib minuga vastu nagu kass.. hüppab ja kargab, poeb peitu ja siis tuleb jälle välja. Kui vesimesel päeval keeldus ta oma majast isegi oma nina näitamast siis nüüd tullakse ja lakutakse mind läbi.
Vot nii. Seega tulevikus, kui teile mõni traumatiseeritud loom sattub, andke talle aega ja olge kannatlikud. Samas ei lähe midagi ka ise üle ja tuleb loomaga ikkagi suhelda ja näidata, et hoolid. Nüüdseks on mõlemad rotid aru saanud, et ma hoolitsen nende eest- mina annan süüa ja juua, mina vahetan saepuru ja pesen nende luks hotelli, 5 korruselise puuri käsitsi ära ning mängin nendega.
Just praegu lasin rotudel vetsus joosta ja ema läks vetsu. Jooksin kiiresti sinna, et nad ära võtta, sest nad olid juba parajalt kaua jooksnud. Hüüdsin Haru Haru Haru ja selle peale jooksis Haru kohale ja puges mulle põue. Ema ütles ''Uskumatu'' ja nägu läks heast meelest särama kui ta nägi kuidas Haru mu nägu lakkuma hakkas.. Sest ka tema nägi milline see loomake ennem oli... areng on lihtsalt tohutu. Selle peale tuli ka meelde, et peaksin siia edusammudest kirjutama.

Ärge andke alla!

Sarangist rääkides- ta on üks pisike ja hädine loomake. Oli aeg, mil ta oli pidevalt haige ja läksime jälle arsti juurde. Arst ütles ka, et see loom kohe ei saa üle ega ümber, ikka peab haige olema kogu aeg. Saime palju süste ja ravimeid... See oli mulle kohutav aeg, sest ma vihkan kui pean teda vägisi kinni hoidma. Süstid on kõige hullemad, olenevalt süstist võib see väga haiget teha. Ühel hetkel oli meil kõrvas ilmselt mingit sorti parasiit ning saime selle jaoks süsti ja arst ütles kohe, et see teeb palju haiget. Vaene loom piiksus nii kõvasti ja mitte ainult süsti ajal, vaid ka siis kui ta tagasi puuri lasin, piiksus ta ka seal veel edasi. Küsisin, et miks ja arst ütles, et see aine teeb ka peale süsti haiget, aga varsti läheb üle. Sarang, kes ei püsi absoluutselt paigal, oli sel hetkel nagu kivikuju ja nautis lihtsalt mu paisid. Ta läks lausa närvi kui ma ta paitamise lõpetasin. Talle on väikesest peale mu paid väga olulised olnud ja ta on nende saatel haigest peast ka magama jäänud. Vanasti tuli ta neid isegi anuma.

Nüüdseks on kõik korras ja juba väga pikka aega pole meil midagi viga olnud. Käisin ka Haruga kontrollis ning tema tundub igati terve. Sarang selle eest on ikka üks energia pomm ja nagu vanasti- ei püsi ta absoluutselt paigal. Vahel tundub nagu ta oleks peast täitsa sooda. Kui vanasti oli Haru see, kes lolliks läks kui välja sai siis nüüd on selleks Sarang. Ta ei tea mida ära teha, ausõna. Viisin ta suvel üks päev parki, et las jookseb oma vajadused siis täis. Hirm oli muidugi suur ja jooksin nagu emalõvi tal kogu aeg järgi sest kardsin, et mõni kajakas viib minema. Aga sellel loomal pole mingit hirmu! Ja veel vähem väsimust. Isegi mina olin juba lõpuks väsinud, kui tema lasi ikka kõrges rohus ringi. Ta jooksis sõna otseses mõttes selle suure Kadrioru platsi läbi ja ei väsinud ära. Arvestades kui pisikene ta on ja kui suur on see ala kus ta jooksis siis... no tõesti, pealt vaatajad hakkasid juba ka lõpuks naerma. Haru otsustas vist muidugi, et see pole tema jaoks piisavalt turvaline ja parem oleks lihtsalt kogu see aeg magada. :D

Kahekesi koos on nad maailma armsamad õed. Mängivad ja kaklevad ja kõige nunnum vaatepilt on see kui nad ühest joogipudelist juua üritavad. :D Muidugi kasutavad nad üksteise soojust ära ja Sarangi lemmik tegevus on Haru peal magada, sest ta on lihtsalt nii suur ja paks. Samas tekib mul küsimus, et kas Sarang ikka veel hingab kui asi vastupidi on ja Haru Sarangi otsas aeleb.

Mul on palju pilte ja videosid, kuid ei tea kas need kõik ka siia järgmises postituses üles saan. Annan endast parima!

Head uut aastat!
Kasutaja avatar
Cnuffy
Uus kasutaja
Uus kasutaja
 
Postitused: 8
Teemad: 1
Teda kiideti: 0 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Omaette rotud.

PostitusPostitas Cnuffy (Teema autor) » 05. jaanuar 2016, 05:08

Kasutaja avatar
Cnuffy
Uus kasutaja
Uus kasutaja
 
Postitused: 8
Teemad: 1
Teda kiideti: 0 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Omaette rotud.

PostitusPostitas Cnuffy (Teema autor) » 05. jaanuar 2016, 05:20

Kissu kirjutas:Sinu juttu oma rotikestest on väga mõnus lugeda, kohe kaugele näha, kui väga sa neid armastad. Väga lahedad tegelased tunduvad piltide ja jutu järgi! :biglove:

Kuidas unetusega nüüd lood on?



Unetus läks vahepeal hullemaks ning pidin selle pärast koolist isegi akadeemilise võtma. Nüüd käin erinevate arstide juures. Aga teisest küljest on see jälle hea, sest saan ehk kuhugi tööle ning saan oma unistusse täige viia- Koreasse reisida :) Seega kõik ei ole halb.
Kasutaja avatar
Cnuffy
Uus kasutaja
Uus kasutaja
 
Postitused: 8
Teemad: 1
Teda kiideti: 0 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus


Tagasi: Meie rotid

Kes on online

Kasutajad vaatamas seda foorumit: Registreeritud kasutajad pole ja 3 külalist