Katziku totud!

[samton]

Palju õnne teile kõigile, eriti rotudele - neil on nüüd tõeliselt kuninglik elamine!
Puuri sisustus on väga äge!

[Merily]

Oi, teil käiakse potis lausa . Või pilt petab? Nii tore, kui minu omad ka niiviisi puhtust peaks...
Puur on äge jah ja sisustatud on teil ka väga mõnusalt. Mul pole juba ammu nii palju kiikesid korraga olnud. Kust teil selline toru on õnnestunud saada, mis puuri katusel on?

[katzik]

Jah, tõesti meil käivad rotid poti peal lausa. Kusjuures ise ka imestan, et kohe hakkasid sinna tegema, mitte ühtegi junni pole kuskile mujale tehtud. Ometi esimest korda nägid sellist asja. Saavad aru vist, et võiks hakata lõpuks puhtust ka pidama. Vähemalt mõneks ajaks . Ja selle toru asja sain Jyskist, kassidele vist muidu mõeldud, rottidele igatahes meeldib...

[katzik]

Kahjuks lahkus minu Turbo 26.03 peale pikka haigust . Käisime temaga arsti juures, sai põletiku rohud peale, kuid oli hilja, eks ta oli juba vanake ka, karvagi polnud enam pea seljas. Kõige jubedam on see, et tal oli tekkinud verejooks vist sees ning selle kätte ära lämbunud? Igatahes suust tuli tal vereklomp välja, ma ei tea millest see küll tekkis..Vähemalt tal on nüüd parem...

Kuid on ka veidi rõõmsam uudis. Nimelt sain endale paar kuud tagasi väikse rotikese juurde..Nimeks sai Muumi, kahjuks pilte ei saa praegu lisada. Nimi on talle nii sobiv, ta tõesti ainult magaks ja isegi ärkvel olles on tal täielik padjanägu ees. Teised võtsid ta hästi omaks, nagu ikka. Teiste rottidega on ka kõik korras. Alati reedel koju minnes ootavad mind ilusti ning tahavad kohe välja saada puurist, jääb juba väikseks vist . Siis musitan ma nad kõik läbi, lasen nad sealt välja jooksma ning tüübid teevad mulle põhjalik läbivaatuse-kõik nuhitakse läbi, isegi juuksed ning üritatakse head ja paremat välja nuruda..

[roberta]

Siiras kaastunne Turbokese pärast!
Samas ka rõõmsad tervitused pisikesele Muumile! Olgu teie päevad ikka kõik sama rõõmsad kui praegu!

[katzik]

Sattusin täna üle pika aja jälle siia lehele. Avastasin, et pole ammu midagi siia kirjutanud ning samas lugesin oma teema otsast lõpuni läbi. Mõtlesin oma rottide peale, kes on mul algusest saadik olnud ja palju asjad ning pättused on juba meelest läinud, see on nii kurb..Tahaks ju neist kõike mäletada ometi. Samuti vaatan, et mõnedele rottidele on ikka nii vähe eluaega antud ja see on nii ebaõiglane. Kõige selle peale muutusin nii emotsionaalseks ja pisarad hakkasid lihtsalt jooksma. Igatsen absoluutselt igaüht neist ja loodan, et neil on vikerkaare peal tore olla..
Praegusest kambast on alles Mannu, Mumu, Välk, Manx ja pisike Muumi. Mumul tekkis suur kasvaja kõhualla ning kahjuks areneb kiiresti, temast on saanud väga tubli ja armas rott, vähemalt sain talle hea kodu pakkuda varjupaiga asemel. Mannule tekkis samasse kohta kasvaja, kus Mumul, õnneks on tal see veel väike. Samuti on tal üks puusa peal. Insuldist paranes ta õnneks ilusti, kuigi pea jäigi veidi viltu hoidma. Samas on ta ikka veel selline suur musirull ja suhtleja, vanim on ta ju sellest kambast ka. Suvel kui mu armastatud koer Preston suri, siis Mannu igatses teda vägaväga. Armastas ta ju kangesti Pressu kaisus magada ja teda kasida. Peale seda oli ta ainult minu juures tükk aega ja hiljem juba hakkas kassidelt lähedust otsima ning nende kaissu pugema. Sai varjupaigast ka uus koer võetud, temagi saab õnneks rottidega hästi läbi ja Mannu on nüüd temaga ilusti leppinud. Johnny on kahjuks ainult natuke liiga energiline, peab koguaeg jälgima, et Mannu tal käpa alla ei jääks või midagi.
Välgust on saanud üks armas pisike vanake. Ta on tõesti nii armas ja õrnake, tahab ainult hellust ja paisid. Kaissu ronib samuti koguaeg. Manx on ka üks paras kaak, kappab ainult ringi ja ajab oma rotiasju. Ta on pigem selline eraklik ja tegeleb pigem oma rotiasjadega, kui suhtleb minuga. Samas vahest tulevad tallegi hellitushood peale ja siis otsib minu ka ikka üles. Üks nõme komme on tal ka tulnud, nimelt saab aru, et jõud käib vanakestest üle ja samuti Mumust, ning kiusab neid nüüd aegajalt. Samas küll mitte midagi hullu pole siiani teinud.
Ja siis Muumi. Muumi on täielik Muumi lihtsalt. Ta on kõige väiksem rott, kes mul olnud on, nagu polekski eriti kasvanud. Silmad on ka poolvidukil nagu tahaks magada koguaeg. Samas on ta ka ülimalt armas, uudishimulik ja energiline.
Armastan oma rotte meeletult ja alati on nii kahju, kui neil midagi juhtub, näiteks kasvaja tuleb. Mannut on kohe eriti kurb vaadata, olgugi, et tal on veel kasvajad väikesed, on ta siiski juba päris vana ja insuldi läbielamine ning nüüd kasvajad häirivad teda päris korralikult. Ei saa enam nii hästi ju turnida ja ringikapata kui tahaks. Ja siis teda vaadates tuleb see eriline jõuetuse tunne sisse, tahaks et kõik oleks lihtsalt korras...

Nüüd on samas varjupaigas jälle rotid, tükk aega juba mõtlen, kas võtta juurde või mitte, kõik emased ka veel. Samas tahaks, kuna rottidest paremat pole. Nende armsad ninakesed ja käpad ja see uudishimu-see kõik on kohutavalt armas. Kuid jällegi see lühike eluiga ja haigused mõjutavad. Samuti lähen maikuus 3nädalaks Saksamaale praktikale, ma hakkan ju neid kõiki kohutavalt igatsema. Ja nii ma siin nüüd istun, meenutan ja mõtlen mida teha..
Lihtsalt tundsin, et pean selle kõik siia kirja panema..
Pilte ma hetkel ei lisa, videosid ka ka paar tükki, pean lihtsalt nad kõik ära enne sorteerima.

[merisigutik]

nii armsad rotid