Unistused täituvad ka vahel.Juba väikesest peale olin unistanud villakhiirtest. Kui mu viimased liivahiired oma vanadusest imedemaale läksid, siis varsti hakkasin mõtlema et tahaks uut looma. Uurisin siis nii villakute, kui ka merisigade kohta. Lõpuks otsustasin siiski villakute kasuks ja nii me käisimegi emaga mööda Tartu loomapoode ja tulime lõpuks sealt Tupsuga koju. Ehk siis sain Tupsu oma sünnipäevaks, septembris. Tema oli siis kolme kuune.
Nüüd aprillis mõtlesime et võtaks Tupsule kaaslase ka, muidu tal üksi kurb ja igav. Kasside vastu tundis ka huvi, nuusutas neid koguaeg ja tahtis selga hüpata.
Otsisingi talle kaaslast, tükk aega oli juba müügis olnud paar valget villakut, uurisin siis nende omanikult natuke nende kohta ja nii me käisimegi aprilli keskel Mikil järel. Tema tõime siis Kohtla-Järvelt ühelt onult, kellel kasvas kodus villakute pere.
Tupsu saab mõne päeva pärast 11-kuuseks. Algul kui ta võtsime, oli ta üsna arg, aga vaikselt hakkas siiski juba sülest läbi jooksma. Meelitasime teda rosinate ja meega - mida ta armastab väga.
Nüüdseks on ta juba päris suureks kasvanud, täitsa julge villak, tuleb ise sülle ja vahest meeldib kui teda sügatakse, tuleb isegi vahepeal hääle peale kohale kui teda kutsuda. Varastab lauapealt pastakaid ja jookseb nendega voodi alla. Juhtmete osas on õnneks vedanud, neid ta ei näri.. Ainult kõikide seinte alumised ääred kisutakse tapeedist muidugi puhtaks, mis on ka üks lemmikumaid igapäevaseid tegevusi
Lemmik kohaks on kujunenud koridori kapp, kui ta lahti on siis tavaliselt passib seal niisama ja vaatab mis ümberringi toimub või siis viskab sinna pikali, mis näeb väga armas välja - kunagi panen ka pildi sellest
Miki on nelja kuune. Kohe märgatav vahe on ikka loomapoest ostetud ja teisest perest võetud loomal. Miki oli kohe väga julge ja ei teinud üldse teist nägugi, igalpool tunneb ennast koduselt. Magas juba esimesel päeval selili, alguses ehmatasin ära ja mõtlesin et midagi on juhtunud, aga tema tundis lihtsalt ennast mugavalt ja magas igatepidi
Miki sööb vist enam vähem kõike, Tupsule osad asjad ei meeldi ja sorteerib. Siis kui selle väiksekese jooksma laseme, jookseb ta nagu hull ja muidugi ta närib ka kõike, nii et peab rohkem silma peal hoidma igaksjuhuks. Puurist välja tahab igal ajal, nii kui ukse lahti teed, nii ärkab kohe ja hakkab ukse poole jooksma
Häältest ta tavaliselt välja ei tee, on vist kõiksugu imelike häältega harjunud, nimelt seal peres kus ta sündis, oli ka väike laps, ning kahjuks ta kutsumise peale ei tule, aga võib olla see veel muutub, kui ta suuremaks kasvab, eks näis. Õnneks jookseb ta ise sülle tihti
Praegu elavad nad kõrvuti puurides, iga päev nuusutavad üksteist ja õhtuti häälitsevad võidu vahepeal. Kui puurist väljas käivad, siis laseme neil rohkem üksteist nuusutada, aga Tupsu vahepeal üsna kuri, päris kokku ei julge veel lasta igaksjuhuks, muidu teeb äkki Mikile liiga, ta ju palju raskem. Ehk kunagi hakkavad läbi saama.