Kuhu teatada/kust abi otsida, kui loom on hädas

[samton]

Mitmes teemas on tekkinud küsimus, kuidas käituda ja kuhu teatada, kui leitakse auto alla jäänud või muul moel hätta sattunud (mets)loom. Et iga kord ei peaks ühte ja sama juttu üle rääkima, koondasin siia kokku kõikvõimalikud kontaktandmed, kust sellistel puhkudel abi võiks otsida.


Esimene ja kõige lihtsam võimalus on hädaabinumber 112, sealt peaks osatama edasi suunata ja juhendada. Paraku alati ei osata.

Suurematel teedel hukkunud väikelooma märgates võib teavitada maanteeinfo telefonil 1510.

Võib helistada keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313; kui arvuti käepärast, saab otsida oma piirkonna keskkonnainspektorite telefoninumbreid inspektsiooni kodulehelt.

Ka iga maakonna keskkonnateenistuses on jahinduse, metsanduse või looduskaitsespetsialist, kes oskab esmast nõu anda.

Seaduse järgi peab hätta sattunud metsloomadega tegelema riiklik looduskaitsekeskus. Neil mingit valvetelefoni ei ole, aga igaüks saab oma piirkonna töötajate telefoninumbreid otsida keskuse kodulehelt.

Veel tegeleb hätta sattunud metsloomadega Nigula metsloomade taastuskeskus.
Nigula Metsloomade Taastuskeskus
Vana-Järve, Tali side 86301
Pärnumaa
Tel. (+372) 44 51 764
Mob. (+372) 50 45 891
mltk@nigula.ee

Koduloomade puhul on abiks teada varjupaikade kontaktandmeid.

Kui on tõsine kahtlus, et loomaomanik oma kodulooma suhtes lubamatult käitub, võiks teavitada oma maakonna veterinaarkeskust.

Vahel võib tekkida vajadus teatada millestki loomakaitse seltsi.

[nirgike]

Kui metsloom jääb auto alla või saab autolt löögi, siis tuleb helistada politsei numbril 110. Lihtsalt kuskilt vigastatud või hädasoleva looma leidmisel aga vist jah pigem Nigulasse või kohalikku keskkonnateenistusse. Mul üks tuttav töötab looduskaitses ja ta on käinud keskusesse tulnud telefonikõne peale näiteks ühe mutikese korstnast kakku välja rookimas

[samton]

Mida tähendab "töötab looduskaitses"?
On olemas keskkonnateenistus, keskkonnainspektsioon ja riiklik looduskaitsekeskus - nende kõigi kontaktid on eespool ära toodud, nagu ka Nigula taastuskeskuse omad.
Politseisse helistamine pole just kõige otstarbekam, sest seal ei pruugita teada, kuhu soovitada edasi pöörduda. Häirekeskus seevastu on kohustatud kõiki numbreid teadma ja vajaduse korral ka politseiga ühendama. Metsloomadega tegelemine üldiselt ei ole politsei ülesanne; neil pole tavaliselt ka vahendeid (uimastipüssi, võrku looma püüdmiseks jne.) ega vastavat väljaõpet.

[nirgike]

Minul on küll head kogemused just politseisse helistamisega - juhendasid nii looma suhtes kui ka selle suhtes, kuhu auto osas edasi pöörduda (tegemist liisinguautoga). Õnneks oli õnnelik õnnetus ja autolt kerge löögi saanud kits jooksis kohe ise minema, verd ega silmaga nähtavaid vigastusi tal polnud.

Otsisin netist ka ametlikku infot, et mida teha loomaga juhtunud liiklusõnnetuse koral. Maanteeameti kodulehekülg ütleb järgmist:

Mida teha, kui õnnetus on siiski juhtunud?

! Kui inimesed õnnetuses viga ei saanud, piisab, kui teatada juhtunust keskkonnainspektsiooni ööpäevaringsel tasuta infotelefonil 1313. Keskkonnainspektsioon edastab info piirkondlikule jahiseltsi juhatajale, kes korraldab hukkunud suuruluki kõrvaldamise maanteelt, või kui loom on raskelt vigastatud, siis ka hukkamise.

! Lülita sisse auto ohutuled, et teisi juhte hoiatada. Võimalusel toimeta loom teepervele. Veendu kõigepealt oma ohutuses – vigastatud loom võib lüüa, hammustada, küünistada jne.

Parema ülevaate saamiseks metsloomade liikumisest Eesti maanteedel andke teada, kui märkate üle tee jooksvat või tee ääres surnud looma. Edastage võimalusel maantee, kilomeeter, kuupäev, kellaaeg ja loomaliik e-mailile loomadteel@mnt.ee

(Allikas: http://www.mnt.ee/atp/?id=1073)

Aga need looduskaitsekeskused ja keskkonnateenistused on mul kõik peas sassi nagu virrvarr ja ma ei saa üldse aru, miks neid nii palju erinevaid vaja on. Looduskaitsekeskused loodi mõni aeg tagasi ja varsti pidavat uued ümberkorraldused tulema..oeh. Aga vaatasin täpsemalt järgi, linnu järel käinud isik kuulub hetkel looduskaitsekeskuse alla.

[samton]

Kopin siinkohal tänavu kevadel Ida-Viru ajalehes ilmunud looduskaitsekeskuse kohaliku spetsialisti kirjutatud artikli, millest ehk mõneti kasu võiks olla (kahjuks pole see veebis kättesaadav).

Mida teha "leitud" metsloomadega?

2006. aastast on riiklik looduskaitsekeskus riiklikul tasemel vastutav abitute metsloomadega toimetamise eest. Abituteks loetakse vigastatud või nende jaoks ebaharilikku olukorda, näiteks asulatesse sattunud metsloomad.

Looduskaitsekeskuse allasutusena tegeleb metsloomade rehabiliteerimisega Nigula metsloomade taastuskeskus, mille kodulehelt (http://mltk.nigula.ee/) on võimalik leida täpsed juhised, kuidas metsloomadega käituda.

Metsloomaga, ka pojaga, tuleb käituda väga ettevaatlikult ning vältida tema puutumist ja häirimist. Eriti ettevaatlikult tuleks suhtuda marutaudi enam levitavatesse loomadesse, nagu rebased ja kährikud. Metsloomadel, sealhulgas lindudel, võib sageli olla parasiite (kirbud ja puugid). Looma leidmisel tuleks kõigepealt helistada päästeametisse (112), LKK Ida-Viru regiooni (5665 6144) või Nigula metsloomade taastuskeskusesse (504 5891) ning kirjeldada olukorda. Sealt antakse juhised edasiseks tegutsemiseks.

Kui mingil põhjusel pole võimalik helistada ja tuleb omapäi tegutseda, siis peaks järgima põhireegleid, mis kehtivad kõikide loomade ja lindudega käitumisel.

Kaitse ka iseennast

· Looduslikus keskkonnas terve loom ega ka üksik loomapoeg inimeste sekkumist ei vaja ja ta tuleb rahule jätta - teda ei tohi puutuda ega muidu häirida.

· Ära lähene metsloomale, kui oled ise vigastatud või haige.

· Haavatud või haige loom on alati ohtlikum kui terve.

· Mida vähem publikut, seda parem.

· Tegutseda tuleb kiiresti, sest loomad ei lase sageli sama püügivõtet korduvalt kasutada.

· Tegutse võimaluse korral kahekesi - üks püüab ja teine hajutab tähelepanu.

· Vabastamisel suuna rünnaku vältimiseks looma pea või puuri uks endast eemale.

· Kuna ükski vaktsiin ei anna 100% nakatumisvastast garantiid marutaudi vastu, väldi igati looma vere või sülje sattumist oma vereringesse; kui see siiski juhtub, pöördu kiiresti arsti poole.

· Sageli võtavad loomad ja linnud silma vaatamist algava rünnakuna.

· Kõige lihtsam on loomi rahustada nende silmi kinni kattes.

· Kaitsevahendid ei tohi segada (näiteks liiga suur kilp) ega looma provotseerida (näiteks peegeldav, särav kattepind).

NB! Üldjuhul käituvad loomad naistega rahulikumalt, sest nad tajuvad nii inimese kehakeelt kui ka feromoone ning nii loomadel kui inimestel on isased suuremad ja agressiivsemad, seega ka ohtlikumad.

Suurulukiga kohtudes ole eriti ettevaatlik

Omaette käitumisreeglid kehtivad eri liigigruppidega toimetamisel. Suurulukite puhul - põder, punahirv, metskits ja metssiga, kiskjatest ilves, pruunkaru ja hunt - on reeglid sellised.

· Väldi seismist kitsastes kohtades ja jäta endale alati taganemistee ning enda ja looma vahele mõni objekt, mille taha vajaduse korral varjuda.

· Ära jää looma ja tema poegade vahele, sest tagajärjeks on peaaegu alati rünnak.

· Üksi looma ligidal olles ära kunagi kummardu või kükita, sest loom hindab vastase suurust ja ohtlikkust tema silmade kõrguse järgi maapinnast ning sellest tulenevalt on inimene tema jaoks võrdlemisi ohtlik loom. Kummardudes ründe oht suureneb.

· Üldjuhul ei tohi loomadele läheneda eest ega tagant, vaid peaks hoiduma looma külje poole ehk liikuma nii-öelda paralleelsel kursil.

· Käitu loomaga rahulikult, jäta talle ruumi ja võimalus lahkuda, sest väljapääsmatus olukorras loom ründab.

· Väga ohtlikud on põtrade esijalgade hoobid, mille eest ei kaitse alati ka varjumine sõiduautosse.

· Väga ohtlik on põrsastega emis ja taganemisteeta või haavatud kult, kes võivad rünnata ülikiiresti. Kuna siga "sihib ennast välja" ja rünnaku hetkel rünnatavat objekti ei näe, saab viimasel hetkel eest ära astuda.

· Ilves ja kõik teised kaslased kaitsevad ennast jalgadega. Ilves toetub võimaluse korral nurka ja tasakaalustab ennast ühe käpaga, kasutades teisi käppi enda kaitsmiseks. Kõikide kaslaste puhul tuleks nad liikumatuks tegemiseks suruda vastu maad.

· Karu on Eesti kõige ettearvamatum kiskja. Tagajalgadel karu üritab olukorda hinnata, andes hetke tegutsemisaega. Juhul kui tuleb tegemist teha karupojaga ning pole teada, kus asub emakaru, peaks karupoja häält võimaluse korral summutama. Karu ründab neljal jalal ja väga kiiresti. Kui õnnestub noor karu puu otsa ajada, siis tuleks ala piirata ja oodata inimesi loomaaiast või Nigulast.

Linnud ründavad noka, tiibade ja jalgadega

Lindudel on palju mitmesuguseid parasiite ja nad levitavad ka inimestele ohtlikke nakkushaigusi.

· Kui oled lindudega paljaste kätega tegelenud, tuleb käed, kindad ja riided otsekohe pesta ning desinfitseerida.

· Lindude transportimisel kasuta võimaluse korral hästi suletavat, kuid kindlasti õhuaukudega pappkasti, sest pimeduses linnud rahunevad, rabeledes ja vigastades ennast vähem.

· Kaitse silmi, sest isegi väikese linnu (varese või rästa) nokalöök sihib enamasti silmi.

· Luige löögid tiivanukkidega on ohtlikud, neil tuleks kindlasti fikseerida tiivad ja kael; nokk tuleks sulgeda peenikese nööri, mitte kleeplindiga.

· Veelinnu kinnihoidmiseks on lihtsaim viis ta selili asetada, et vältida tiibade kasutamist.

· Toonekure puhul on ohtlik ka nokalöök, kuid sellest ohtlikum ja enam kasutatav on ettepoole suunatud löök kokkupandud jalgadega. Lind "toetab" ennast ühe tiivalöögiga õhku ja suunab jalgade löögi sobivas kõrguses ründaja suunas. Parem on tegutseda kahekesi, püüdes võimaluse korral alla suruda korraga nii linnu selga/kaela kui jalgu, sealjuures mitte lüües ega jalgu vigastades.

· Pesa kaitstes ja kinnises ruumis ründavad kakud ja röövlinnud üldjuhul inimese pead, selle vastu on abiks paks müts. Maas olles heidavad nad selili ja kaitsevad ennast peamiselt küünistega. Püüdmisel tuleb esmalt fikseerida jalad, seejärel tiivad ja pea. Kindad olgu mitmekihilised ja väga tugevad.

· Vareslased on intelligentsed linnud, kes kaitsevad oma poegi väga agressiivselt. Rünnates leiavad kõige kaitsetuma koha, võideldes ka juba peos olles ning isegi kaetud silmadega.

. Poegi kaitsev kajakas pikeerib õhust (andes enamasti karjumisega märku), ohtlikud on nii küünised kui ka nokk.

Tuleks veel inimestele südamele panna, et metsloomade ja lindude loodusest püüdmine ning kodus pidamine on seadusega rangelt keelatud. Linnakeskkonda sattunud metsloomad tuleks sealt võimalikult kiiresti tagasi loodusesse toimetada.


KAILI VIILMA,
riikliku looduskaitsekeskuse Ida-Viru regiooni direktor

[Nümmi]

Mul ei tule see nigula leht lahti

[3rika]

Ka mina proovisin sellele lehele minna mingi pool aastat tagasi ja sama lugu, et ei avanenud.

[samton]

Nigula metsloomade taastuskeskus ei tegutse juba mitu aastat, põhjustest saab lugeda SIIT.
Postitus, milles sellele viidatakse, on tehtud kaks aastat varem.
Muide, ka riiklikku looduskaitsekeskust ei ole enam.

[Mercar]

Siin on põhjalik ülevaade, kuidas käituda leitud loomaga: http://www.keskkonnaamet.ee/teenused/lo ... madlinnud/