www.pisi.ee

Eile juhtus meil suur-suur õnnetus ja üks minu kahest rotist läks paraku loojakarja. Päästa teda kahjuks ei õnnestunud.

Teine rott nägi õnnetust pealt ning hakkas kannatanule juurde jooksma, kuid korterikaaslane kutsus ta kiiruga enese juurde ja pani puuri ära, kuniks me esimest päästa püüdsime.

Tahame surnud roti saata viimasele teele, aga ei tea, kas peaks elusa roti veel viimast korda oma vanale seltsilisele juurde laskma. Ta on päev otsa imelikus meeleolus olnud, muudkui pikutab kiiges või pesas, aga ei maga. Nii et ju ta on aru saanud, et midagi on valesti. Kas peaks tal laskma korra sõpra nuuskida, enne kui ta lõplikult majast läinud on?

Ma ei kujuta ette et see midagi head (või ka halba) teeks. Ega nad ei mõista surma sellisel moel nagu meie.
St mul mitu rotti surnud omas puuris sõprade seltsis ja samamoodi ilmselgelt teda pärast ikka taga igatsetakse ja otsitakse...

Noh, nüüd on kogemus igatahes omast käest võtta, nii et panen kirja. Mine sa tea, ehk on kellelgi kunagi abi. Reaktsioon on muidugi täiesti kinni roti iseloomus. Meie elus rott, Klaava, on selline paras pehmo. Kõrgele ei roni, ohtlikes kohtades ei turni, ei ole väga tugev, muidu igati sõbralik, aga toidu asjus kipub kade olema.

Kui hakkasime ettevalmistusi tegema ning ladusime lina välja, et surnud Anfissa ilusti ära mähkida, läks Klaava puuris juba üsna närviliseks kätte. Võtsin ta siis välja ja tõin Anfissa juurde. Alguses Klaava tardus ning seda kohe pikaks ajaks. Püsis mul käes kui soolasammas. Ärgitasin teda peost põrandale astuma, mida ta õite arglikult tegi. Esiotsa vaatas mujale, seejärel pööras pilgu surnud Anfissa poole, nuusis teda mõned hetked ning jooksis siis teise toanurka. Kui püüdsin talle järele minna, jooksis eest ära (tavaliselt ta seda ei tee) ning puges kapi alla peitu. Kui ta siis natukene rahunenud oli, võtsin ta sülle ja panin puuri tagasi. Nüüd on sellest möödas mitu tundi, aga rott käitub ikka imelikult: püsib rahulikult paigal ning siis lendab kui püssikuul kuhugi ära. Olen teda süles hoidnud ja rahustada püüdnud, aga ju peab ta natuke aega veel toibuma ja juhtunuga harjuma.

Minu kallil Klaaval võttis toibumine ikka oma paar kuud aega. Mulle tundub, et ta kaotas vahepeal inimeste vastu usalduse, kuna seostas Anfissa surma meiega. Eks see ole loogiline ka – kui mina ta sülle võtsin ja surnud roti kõrvale tõin, ju olin mina tema meelest see mõrvar.

Pikka aega oli vaene Klaava kuidagi loid ja niru ning veetis päevi valdavalt kiiges pikutades, ent mitte magades. Lõpuks aitas igapäevane järjepidev tegelemine loomaga. Kuna tal üksi ilmselgelt igav, hakkas Klaava rohkem inimeste seltsi otsima. Nüüd meeldib talle näiteks süles istuda ja pai saada, enne ei tulnud selline asi kõne allagi.

Loo moraal: loomadel, vähemasti rottidel, on väga sügav sisemaailm, mida inimesed pahatihti alahindama kipuvad. Ning kaaslase surma – isegi sellise, kellega nad pigem halvasti läbi said – elavad nad raskelt läbi.