Käituma peaks eelkõige rahulikult.
Kaks kuud ei ole rotil üldse nii suur vanus. 5 nädalaselt on neil paras vanus kodust lahkuda, minimaalselt 4 nädalaselt. Ja ka aastase hammustaja võib ümber õpetada.
Aga sa võiks natuke
taustast rääkida. Kui ta on sul otse omanikult saadud, siis võiksid omanikuga rääkida - kas nad kodus ka nii arad olid? Kas nad kippusid näksama? Kas neile on liiga tehtud - sabast tõstetud nt. Kui poerott, siis on taustaga halb lugu - ilmselt ei tea sa isegi seda, kui vanalt ta poodi toodi, kui kaua ta seal enne müümist oli.
* Su rott võib olla arg, kuna keegi pole temaga kunagi tegelenud. Rotid, kellega on noorest saadik iga päev tegeldud, kätte võetud, silitatud, on palju julgemad.
* Su rott võib olla arg, kuna inimesed on talle liiga teinud ja tal on raske kedagi usaldada.
* Kui sul on veel võimalik talle pesakonnakaaslast seltsiks muretseda, tee seda kindlasti. Tal on selle üle hea meel.
Kas ta
näksab või hammustab? Näksamine ja hammastega sõrmest kinni võtmine on hoiatav käitumine, vahel ka kogemata. Hammustamine on see, kui veri väljas.
Millises olukorras ta näksab?
*Mõni rott on väga territoriaalne ja ei luba end puuris kätte võtta. Kui ta juba puurist väljas on, siis on kõik ok.
* Ega see pole olnud söögi napsamisega seoses? Minugi rotid on vahel suure kiiruga püüdnud sõrmega minema minna.
* Rottidel on sageli kombeks inimesi puhtaks nakitseda. Eriti jäävad neile ette sõrmed ja küüned, mida nad siis vaikselt korrastada püüavad. Ühelgi endast lugupidaval rotil pole nii korrast ära käppasid ja su väike sõber tuleb sulle appi.
* Rotid on väga lühinägelikud. Nad orienteeruvad peamiselt heli ja vigratsioonide ja vurrudega kompimise teel. Kui sa talle hääletult lähened, võib ta sind igaks juhuks hammustada.
Mida
proovida?
* Koputa vastu puuri ja hüüa ta nime, enne kui käe puuri paned.
* Iga kord, kui tuled, paku midagi head. Iga kord, kui rott ilusti käitub, kiida teda (hääletoon!) ja paku midagi head. Kui puuri tagasi paned, paku midagi head. See hea võib ka üks jogurtidrops olla.
* Ära võtagi teda puurist välja. St võta koos pesakarbiga või lase tal puurist välja tulla, enne kui kätte võtad.
* Paku talle käest/ sõrmelt midagi head. Jogurt, puding, kohupiim, puder, jne.
* Sotsialiseeri teda kõigest hoolimata. Kätte kindad, selga midagi rotikindlat ja iga päev natuke aega või mitu korda päevas natuke aega tegele temaga. Kui ta näeb, et see inimese käes olemine nii hull polegi, leebub ta peagi. Järjekindlus on oluline! Selle meetodiga on paari nädalaga rotte leebuma pandud.
* Pane selga kaks kihti rotikindlaid riideid, mis võivad mustaks või näritud saada. Pane rott kahe riidekihi vahele. Nii harjub ta sinu lõhnaga ja tunneb end turvalisemalt. Minu tibidele meeldib väga rotikampsuni käisest sisse ronida ja süles pesa teha, kuni ma paigal püsin. Või ümber minu joosta kampsuni sees.
* Kui rott sind näksab, ütle kõva häälega "AI!" Või piiksu ta peale. See on see, kuidas rotid teineteisele märku annavad, et tegid haiget, ära enam tee.
See Caty soovitatud meetod toimib ka väga hästi.
Minu Millit aitasid teised, sõbralikumad rotid sotsialiseerida. Ma ei näinud tema sotsialiseerimisega vaeva, aga kuu ajaga õppis ta teiste eeskujul ära, et pai tegemine pole midagi kurja. Aegamööda on ka selle selgeks saanud, et käest ei pea kohe lauale tagasi rabelema. Rotikampsuni käistes seiklemas hakkas ka teiste eeskujul käima - see kampsun on mulle mitu numbrit suur.
Peamine on see, et sa saaks üle hirmust naksamise ees ja temaga tegeleks. Kui muu ei aita, nahkkindad kätte. Ja iga päev 10 minutit (vaata kella!) rotiga üks-ühele tegelemist [tund aega oleks muidugi parem, aga proovi kasvõi 10 min iga päev].