Postitas Bellahiir » 24. august 2010, 15:26
Räägin ka meie hiirte ebaõnnestunud tutvustamise loo. Meil oli kaks emast liivahiirt, kuid üks suri. Tahtsime talle seltsilist ja tõime uue noore emase, hakkasime tasapisi neid omavahel harjutama. Vana hiir oli uue peale väga tige ja ründas niipea võimaluse sai. Tegime puuri sisse vaheseina, kuid nii neid pidada ei saanud, sest nii kui puuri kaant paotada, hüppas noor hiir krabinal mööda seina välja, nii kartis vana lähedal olla. Lasime neil siis koos neutraalsel pinnal joosta (vannis), vahetasime puure (olid kordamööda 2 puuris) paar korda päevas ja lasime neid iga kord pisut kokku. Valvasime, kindad käes, ise kõrval, kuid vana suutis siiski nooremat paar korda hammustada, nii et veri väljas. Jändasime niimoodi umbes 2 nädalat nendega iga päev kuni tundus, et vana ei võõristagi enam. Oh seda rõõmu kui panime hiired kokku ja nad olid sõbralikud, mängisid koos ja magasid üksteise kaisus! Nii nädal aega oli kõik hästi, kuid siis mõtles vana hiir korraga ümber ja hakkas jälle väiksemat mööda puuri raevukalt taga ajama. Tütar hakkas seepeale väiksemat päästma, võttis ta palja käega välja - kinnast polnud käepärast - surmahirmus hiir aga hammustas ta kätt nii, et veri lausa sirinal jooksis, tütar viskas valuga hiire käest ja oligi vaesekesega ühelpool. Nüüd on meil jälle üks hiir - väga vagur ja sõbralik, uskumatu, et oma suguõe vastu võis ta nii julm olla. Ta saab ilusasti hakkama ja on täitsa rõõmus ja reibas, aga kahe hiire pidamine on siiski midagi muud, palju põnevam, hiired elavamad ja tegusamad. Meie küll kahjuks enam teist kõrvale võtta ei julge.