Kirjutan siia oma kogemuse ja ka mõne hoiatava loo.
Mul on kümne suve kogemused. Esimene "õuekuut" on oma aja ära elanud ja laiali lammutatud. Mälu järgi ütlen, et selle mõõdud olid u. 50x100 cm, kõrgus 30 cm. Valmistatud laudadest, peal kogu ulatuses ühele küljele avanev traatvõrguga kaas. Selles mõõdus aedikut nihutasime pidevalt (no vähemalt ülepäeva, aga mõnikord ka 2x päevas) mööda muru edasi, et notsikutel puhas küljealune ja värske ninaesine oleks. Teine õueaedik sai tehtud 2x suurem ja kahe keskele avaneva traatvõrgust kaanega. See osutus nii raskeks, et vajas nihutamiseks kahte inimest. Samas oli ruum kahe loomakese jaoks piisavalt avar ja suurt vajadust aediku liigutamiseks ei olnudki. Kuna nüüdseks on mu õukond oluliselt kasvanud, siis ilmselt pean selle suure aediku vaheseinaga kaheks jagama, et tekitada poistetuba ja tüdrukutetuba. Näis, kuidas õuegraafik sel puhul tööle hakkab.
Maale viin loomad siis, kui ilmad juba püsivamalt soojad, esimene õuekogemus on ikka ilusa sooja ilmaga. Esimesel nädalal olen ettevaatlikum ja loomad on õues lühemat aega, edaspidi sobib iga kuiv ja enamvähem soe ilm. Hommikul lähevad notsud välja siis, kui kaste rohul on kuivanud ja õhtul tagasi tuppa, kui kaste maha tuleb. Mõnikord on õhtu veidi hilja peale jäänud, õhutemperatuur juba õige madal ja notsikute varbad jahedad, aga muret pole sellest tekkinud. Meie merisead on elanud tõesti pika elu.
Meie aedikud on puidust, traatvõrguga ja piisavalt rasked. Kergemad ehitised, näiteks puuride võreosad on liialt ebakindlad ja neid ei tohiks iial järelvalveta jätta. Näiteks suuremale koerale pole raskuseks asetatud kivid mingiks takistuseks ja ka varesed või kullid on päris osavad. Tõestisündinud lugu paljude aastate tagant: mu sõbra pere läks 10 minutiks naabrite juurde ja tagasi tulles leidis laps õuelt varesed, kes tema merisea soolikaid mööda õue vedasid ja hulguskoera, kes inimesi nähes vehkat tegi. Kes neist esimesena puurivõre ümber lükkas, kes seda teab.
Aediku jaoks eelistan sileda maapinnaga puudealust paika. Päikesepoolsele aedikuotsale panen vihmakindla kanga, mis enamuse ajast pakub loomadele päikesevarju, aga kergema vihmasabina puhuks saab selle aedikule üleni peale tõmmata. Katte äralendamise vältimiseks on selle peal raskuseks lauajupid.
Aediku paikaseadmisel peab hoolikalt jälgima, et servade alla ei jääks tühemikke. Mida suurem aedik, seda tundlikum see maapinna kõveruste suhtes on. Minu kogemused ütlevad, et merisead ei kipu eriti kaevama, küll aga võib murumätas muhklik olla ja aediku serva alla piisavalt suur pragu jääda, et merisiga end sealt läbi pressida saaks. Pärast ühte sellist kogemust käin alati aedikuservad sõrmedega läbi ja vajadusel kasutan pragude kinnitoppimiseks õhukesi lauajuppe. Neid pole siiani küll näritud ega lõhutud, ju on sigadel aedikus muudki teha. Aga too põgenemiskatse lõppes õnnelikult. Kõrgeks kasvanud murus oli notsikute rännurada selgesti näha ja see viis saagimist ootavate lepalattide kuhja juurde. Ämm piiras kuhja käepäraste vahenditega, et takistada loomakeste edasirändamist. Meelitamise peale nad end siiski kätte ei andnud. Kui me mehega kohale jõudsime, oli juba hiline õhtu ja taskulambivalgel nägime kahte silmapaari kaugel puuhunniku all vastu säramas. Ettevaatlikult lammutasime puudekuhja lahti, kuni õnnestus käega notsikuteni küünitada ja üks neist välja tuua. Puudevahelisest praost sain käed läbi suruda ja kaitseks ümber teise looma seada, kuniks mees ristirästi vajunud lepatüvesid pealt ära tõstis. Lõpuks olid mõlemad loomad õnnelikult puuris ja ämm sai tuppa närve rahustama minna.
Merisiga on tõepoolest üllatavalt kiire loomake ja mina ei tahaks küll hetkegi riskida tema tagaajamisega. Kui see vajadus miskipärast peaks tekkima, siis üritaksin talle mõne suurema rõivatüki peale visata lootuses, et ta selle all vaikseks jääks ja mul oleks võimalik ta koos rõivaga kätte saada. Merisigade tagaajamine tundub mulle isegi tubastes tingimustes liialt loomi traumeeriva ettevõtmisena, seepärast ma toas neid enamasti päris lahtiselt jooksma ei lubagi.