Poolteist aastat tagasi lahkus teise ilma minu esimene notsu. Aasta hiljem saabus meie perre uus liige - Sidrun. Pildil on Sidrun veel beebi. Ta on üsna vaikse iseloomuga, välja arvatud siis, kui läheb küünte lõikamiseks. Siis on rabelemine teise maja otsa kuulda. Esimesel lõikamisel kartsin, et olen liiga sügavale lõiganud, kuigi teen seda hoolikalt, kuid hiljem sai selgeks, et talle lihtsalt ei meeldi küünte lõikamine ja kõik:D
Paar kuud hiljem tundus meile, et Sidrun on veidi üksik. Tõime ta puuri esiti magamistoast suurde tuppa, kus me ise ka rohkem aega veedame. Paar nädalat hiljem tegime otsuse võtta talle sõber juurde. Sidrun ise on isane, niiet teise täiskasvanud isase tutvustamine oleks natuke keerulisem olnud ning emase puhul oleks pidanud Sidruni steriliseerima, võtsime isase beebi. Nimeks sai Nidhogg, kes on Skandinaavia mütoloogias lohe. Tutvustasime neid neutraalsel pinnal, enne külastasime loomaarsti, et olla täiesti kindel, et mõlemad on isased.
Enne nende kokku laskmist pesime neid, et lõhn nii tugev ei oleks. Kohe algusest peale said nad hästi läbi, ainuke kord, kui Sidrun natuke agressiivsust näitas oli hetkeks hammaste lõgistamine, kuid seda oli ka oodata. Nüüd aga oli enne Sidrunile paras olnud puur kahele meriseale väikseks jäänud. Ostsime oma eelmisele puurile teise juurde ja ehitasime nad kokku. Notsudel on nüüd 12500 ruutsentimeetrit ruumi, kuid vajadusel saab nad eraldada ja puuridele vaheseina panna.
Nidhogg on veel pisike ning tema valisime välja värvi järgi. Sellised merisead on mu lemmikud, kuid neid on väga raske leida olnud. Võrreldes Sidruniga on tal väiksemad kõrvad ja suuremad silmad. Muidugi teeb ta praegu palju lapseea lollusi, on uudishimulik ja aktiivne.
Notsud koos ka!