- ja ma ise olen vaimustuses uuest saidist, mis leidsin, siis võtsin ennast käsile.Kuna lümfoom on üks tuhkrutel väga sageli esinevaid haigusi, siis püüan siia eesti inimeste keeles teha kokkuvõtte paar päeva tagasi ilmunud artiklist selle kohta ja lisasin seel, mida veel tean. Artikkel ilmus saidil lafebervet.com.
Lümfoomi võib esineda nii noortel – isegi kuni aastastel tuhkrutel – ja vanematel. Teoreetiliselt on tegemist erinevate haigustega – st et rakuline tekkemehhanism on erinev aga tulemus on sama.
Noortel tekkiva ehk nn juveniilse vormi tunnuseks on tihti raskendatud hingamine, täiskasvanutel – enamasti üle kolme aastastel on haiguse tunnused samad, mis igasuguste teiste haiguste puhul – lisaks veel kõhulahtisus ja katsutavate lümfisõlmede suurenemine. Seda viimast võib olla raske avastada eriti külmematel kuudel, kus isastel loomadel koguneb lümfisõlmede ümber suhteliselt palju rasva. Lõpliku diagnoosi saab panna alles proovitüki analüüsimisel laboris – meie tingimustes tuleks see saata näiteks Saksamaale.
Raviks on keemiaravi. Paraku ei ole ükski ravimeetod seni teistest paremaks osutunud ja nii tuleks haige looma organismi lihtsalt igati toetada endaga hakkamasaamisel.
On pakutud, et haigust võib tekitada mingi viirus aga seni pole veel seda suudetud tõestada.
Kasvajaliseks muutunud rakud võivad tungida maksa, põrna, luuüdisse. Varajases staadiumis ei pruugi loom kuidagi haige tunduda. Hiljem võib tekkida vahelduv kõhulahtisus ja kaalu kõikumine.
Noortel esinev vorm tabandab sageli eelkõige nn harknääret hingetoru naabruses, mille tagajärjel tekib hingamistakistus ja vedeliku kogunemine kopsudesse. Veel võib täheldada isutust, kõhnumist, kaalulangust, väsimist, süljeerituse suurenemist, öökimist, vahel köha.
Seedeelundkonna lümfoom iseloomustub soolekinniti lümfisõlmede ja soole tabandumisega. Tihkenenud massi võib tihti tunda sõrmedega katsudes. Võib esineda oksendamist, kõhulahtisust, isutust, kaalulangust, uimasust, verd roojas, punnitamist kakamisel, käppadega suu ja koonu kraapimist.
Haiguse nahavormi on tuhkrutel harva. Sel puhul tekib tihkeid nahamuutusi, mis võivad haavanduda ja muutuda mädaseks.
Lümfoom võib välja näha nagu iga teinegi haigus ja tänu sellele on väga raskesti diagnoositav.
Vajalikud on kindlasti vereanalüüsid. Uriinianalüüs on tavaliselt korras. Röntgenpildid tuleks teha kahes suunas – nii külili kui selili oleval loomal. Ultraheliuuring võib olla abiks. Koetüki uuring võib olla mittespetsiifiline – st ainult sellest tavaliselt ei piisa.
Ravile alluvad tavaliselt paremini need loomad, kellel on tabandunud rinnaõõne keskseinandi lümfisõlmed, põrn või nahk. Soolte või mitmete organite tabandumisega loomadel pole ravi olnud nii tulemuslik.
Reaalseim oleks püüda aidata suhteliselt odava tabletiraviga, mis ka meile on kättesaadav – tableti sisseandmine ja doseerimine võib olla keeruline kuna sel on terav kibe maitse. Paraku ei pikenda see variant looma eluiga vaid teeb ainult olemise kergemaks. Nagu igal ravimil on olemas ka kõrvalmõjud.
Kombineeritud ja keemiaravi tähendab korduvaid veenisiseseid süste ja vereanalüüse. Tavaliselt tuleb seda teha narkoosis loomale. Paraku pole ka süstitav ravim meile siin kättesaadav.
/100_bunny_sweet.gif)
Sina saad ennast ka ausalt sellele lehele kasutajaks registreerida - mis kõige meeldivam - see on tasuta! Muidu, jah, seda on ikka kõigil aga pisiloomadest ma teiste puhul erinevusi ei tea. Tuhkrutel on pisut spetsiifilisem see asi. Ja tolles artiklis on originaalis seda ka lähemalt seletatud - normaalsele inimesele, st meditsiinikaugemale on see veidi keeruline.