Moderaatorid: triini22, nirgike
Jalapadjandi infektsioonid (ingl.k Bumblefoot)
Tõsiseid jalapadjandi infektsioone esineb loomadel, keda peetakse traatpõhjaga puurides (kuigi mõned arstid väidavad, et infektsioonide ja traatpõhjaga puuri vahel pole mingit seost). Teine infektsiooni tekkepõhjus on määrdunud ja räpane aluspanu. Eriti riskialtid on ülekaaluliste loomade esikäpad. Tundemärkideks on paistes jalapadjandid, lonkamine, apaatsus, loomake eelistab liikumisele paigalolemist. Jalapadjandite nahk lõheneb ja tekivad haavandid. Esmalt tuleb kiirelt puhastada looma puur ning parandada hügieenitingimusi. Jala ravi osas tuleb konsulteerida arstiga. Sageli on vajalik antibiootikumiravi süstla kaudu ning haige jala kinnisidumine. Vahel on haiguse tagajärjeks artriit e. liigesepõletik.
Infektsioon võib olla seotud aga ka hoopis seenhaigusega. Jalapadjandite infektsiooni ja sellest tingitud infektsiooni saab edukalt ravida näiteks Griseofulvini- nimelise seeneravimiga. See tõestabki, et paljud jalapadjandite infektsioonid on seotud hoopis seenhaigusega.
Muide, Griseofulvin on Penicillini derivatiiv ja teatavasti ei tohi Penicilliini sisaldavaid ravimeid meriseale anda, kuid Griseofulvin on ses suhtes erand ja toimib merisigade seenhaiguste ravimisel tõhusalt.
Nimetatud ravimil on ka põletikuvastane toime. Samas - ükski teine põletikuvastane ravim ei toimi jalapadjandite infektsiooni ravimisel.
Vahel võib paistes jalg võib olla ka väikese vigastuse tagajärg, kus vigasaanud koht nakatus ja arenes väike mädanik. Selle teooria vastu räägib aga fakt, et jalapadjandite infektsioon ei teki peaaegu kunagi vaid ühel jalal.
Kui peale Griseofulvini-kuuri paranemist märgata pole (ning kõik teised võimalikud põhjused - traatpõhi, räpane aluspanu - on likvideeritud), siis soovitatakse jalg rahule jätta. Mingil juhul ära ürita eemaldada looma jalapadjanditele tekkivaid kärnakesi. Kärnad kaitsevad jalapadjandit edasiste nakkuste eest. Sageli kaob jalapadjandite infektsioon mõne aja möödudes iseenesest.
Muidugi pead loomakese jalapadjandeid pidevalt jälgima, et need hullemaks ei läheks.
Kuigi see seisund tundub väga valulik, ja selle varases staadiumis põhjustab see mõnel loomal komberdamist ja lonkamist, tundub siiski, et nad suudavad olukorraga kohaneda, ilma et neil mingeid muid tervisehädaasid tekiks. Mõned väidavad, et jalapadjandite infektsioon võib põhjustada looma püsivat invaliidistumist, kuid see väide pole leidnud arstide poolt kinnitust.
Jalapadjandite infektsiooni puhul ei soovitata antibiootikume anda vanadele (üle 4 aasta vanustele) loomadele - nende seedesüsteem on igasugu ravimite suhtes eriti tundlik.
Kasutajad vaatamas seda foorumit: Registreeritud kasutajad pole ja 1 külaline